Täitsa lõpp, kui armas!
Jah, eks naise elus on lapse saamine üks suur õnn, mille eest tuleb maksta väikeste lõivudega. Kellel jääb kaunist juuksepuhmast õhuke rotisaba alles. Kes on mures ülekaaluga. Kellel on venitusarmid. Kellel väljaveninud rinnad. Kellel vitamiinipuudus. Kes vaevleb depressiooni ja väsimuse käes.
Väsimusest nii palju, et Märt küsis jõulude ajal, mida ma kingiks soovin. Ütlesin, et ühte beebivaba ööd. Sain. Isegi kolm! Mõtlesime, et proovime beebi öiseid ärkamisi vähendada, sest ega see magamatus naljaasi ei ole. Kui kogu aeg öösel ainult paar tundi kokku magada saad, võib see kõik pea peale keerata – tervise, tuju, eluolu, suhte ja nii edasi.
“Täitsa lõpp, kui õudne öö...” kurtsin täiesti soodana ükspäev vennale. Kahe väikelapse isana lohutas ta, et vähemalt räägin asjadest nii, nagu nad on, mitte ei mana võltsi rõõmunägu ette, kuigi kodus on tohuvabohu ja ise olen vaikselt hullumajja minemas.
Pärast ööd, kui beebil polnud magamiseks tuju ja ma hommiku hakul soojal vannitoapõrandal jõuetusest nutta kõõksusin. Pärast järjekordset päeva, kui me Märdiga ainult nokkisime ja õiendasime teineteise kallal ja mul polnud füüsilist jaksu lapsega tegeleda, vaid suutsin ainult põrandal lebada ja talle mänguasju ette visata. Pärast kõike seda mõtlesin, et ei-ei, on vaja väikest restarti! Me oleme ju kõik ometigi terved, elu on ilus, vanasti oli naistel sada korda raskem ja see on alles esimene laps – nii nõrk ka ei saa nüüd olla!
Niisiis magasingi kolm ööd naabrite juures. Kui mõnus – viis tundi, seitse tundi jutti, terve öö! Olin kohe teine inimene, jaksasin ja tahtsin teha ja askeldada. Sain jõudu kauaks ajaks. Märt oli muidugi pärast seda kolme ööd täiesti sooda omadega, aga natuke sai beebi ärkamisi ja tissivajadust öösiti vähendatud. Loomulikult, kui tagasi tulin, läks kõik jälle vaikselt vana rada mööda. Eks mingi aeg tuleb öise une korrastamine jälle ette võtta, muidu on jama värk.
