Toidukriitikute kasvav põlvkond

Vaktsineerimis- ja uneteemade kõrval kütab kirgi veel üks – laste salongi­kõlbulikkus söögikohtades, eriti neis peenemais. Mari Roonemaa käis ­lastega restoranis Bordoo, et näha, kuidas nad gurmeepaigas hakkama saavad.

Meie pere on poja Villemi (5) ja tütre Lindaga (peagi 3) juba maast madalast väljas söömas käinud. Päris udupeent kohta oleme aga külastanud vaid korra ja õigupoolest see kord ei loe, sest Linda oli siis imikuna meeldivalt eeskujulik ning magas need paar tundi kuulekalt laua kõrval turvahällis. Kodus on meil toidutegemine hinnas, kasutame palju värsket toorainet ning köögis on lapsed alati hea meelega kaasa aitamas.

Meie lapsed on omnivoorid. Oleme jõudumööda proovinud neile tutvustada ka maailma köökide maitseid. Eeltöö oleks justkui ees­­kuju­lik, aga… ikka närib hinges kahtlus: kas enda ja kaaskodanike tundeid arvesse võttes oleks mõistlik valgete linade, hõbenõude ja täis­kasvanulikult maheda jutukõminaga restorani idülli rikkuma minna? Mis siis, kui keegi tähistab seal parajasti romantiliselt pulma-aastapäeva või on lausa spetsiaalselt tahtnud lastevabasse tsooni pageda? Miks maksta restoranihinda laste kartuli­pudru või makaronide eest, sest iga­suguse gurmee jätaksid nad arvatavasti nagunii järele?

Ent millalgi peab ju alustama ning miks katse­tada tagasihoidlikult, kui on võimalik lennata kõrgelt! Tegin ettepaneku Pavel Gurjanovile, mehele, kes läheb juunis kokkade olümpiale ehk Bocuse d’Or’ile Euroopa eelvoorus Eestit esindama, et ta võõrustaks üht suuremat ja ainult lastest koosnevat laudkonda. Iga­päevaselt restoranide Bordoo ja DOM peakokana töötav Pavel on ise noor isa – las ta siis aimab, mis teda tulevikus ees ootab! Lisaks oma kahele kratile, Villemile ja Lindale, kutsusin veel kolm koolieelikut: Emma-Karoliine (4), Uku (5) ja Lee (6) ning esimese klassi õpilase, juba seeniori­na mõjuva Maru (7). Otsustasime, et las olla täismäng ja ühtki “hinnaalandust” lastele ei tehta. Toidud on Bordoo tavamenüüst ja toolid tavamõõdus, orienteeruda tuleb nugade-kahvlite süsteemis, ringijooksmine on keelatud ja detsibell olgu täiskasvanulikult kõrvasõbralik.

Mida toitu oodates rääkida?

Pean tunnistama, et kõike eelnimetatut arvestades ootan lastekarjalt märksa jõulisemat esinemist. Võistu­kisendamise asemel võtavad nad vaikselt ja viisakalt kohad sisse ning jäävad taltsalt ootama. Kui saabub pika kokamütsiga Pavel (kelle järgmise žürii mediaanvanus on ilmselt 50 aastat vanem ja koosneb maailma­nimega tippkokkadest), ütlevad kõik kooris: tere! Isegi Eesti Etiketi Ema, kadunud Maaja Kallast kiidaks.

Alustuseks tutvustab Pavel ennast, kolmekäigulist menüüd ja ka lauakombeid: “Kõigepealt tuleb eelroog, siis võtate esimese noa paremalt poolt ja esimese kahvli vasakult poolt. Vaadake, veel on vasakul pool väike taldrik ja nuga: see on leivataldrik ja selle noaga võtate sellest topsist võid.” Lapsed kuulavad keskendunult, keegi ei reeda, et sõna “dessert” ei pruugi tuttav olla. “Ma tean oma juuksetuka suuna järgi, kus pool on parem, kus vasak,” jagab Maru Villemile head nippi. Lapsed tõstavad endale leiba ja määrivad võid peale, mulje sellest jääb oskuslik ka väiksemate puhul.

Mind paneb imestama, et ehkki eelrooga on juba tükk aega oodatud, on endiselt laua taga vaikne. Ootavad. Small talki lapsed õnneks või kahjuks veel harrastada ei oska. Uurin, kas nad kõik on varem restoranides käinud. “Jaa, aga mitte sellistes,” teatab Emma-Karoliine.

Püüan vestlust algatada: “No ei tea, mis jutte suured inimesed omavahel restoranis räägivad...”

“Mitte midagi pole rääkida,” ilmutab seitsmene Maru nihilistlikke arusaamu.

Villem märgib manitsevalt, et väike õde Linda ei tohiks korraga nii palju saia süüa, sest eelroog pole ju tulnud ja mis veel tähtsam – keegi pole head isu soovinud.

Just nagu tellimise peale saabub Pavel eelroaga, milleks on kolmest kalast (soola- ja suitsulõhest ning soolatud tursast) mosaiik, kõrval keedu­kartul, marineeritud kurk, kodune majonees ja toorjuustu­kreem. “Ja siia kõrvale pakun teile kurgijäätist, sest olin kuulnud, et teile teile maitseb,” sõnab ta. Lastelt oodatud positiivset reaktsiooni ei tule. “Soolase toidu kõrvale jäätis?” kahtlevad väikesed konservatiivid.

Lapsed maitsevad ja reaktsioon on ühine: kindel “ei” kurgijäätisele! Igaks juhuks näidatakse kollektiivselt allasuunatud pöialt.