Meie sellesügisesed sõbrad on vihmariided ja kummikud. Vihm toob õue vahvad lombid ning muudab liiva toredasti kleepuvaks. Patt oleks siis last mitte mängima lubada. Seda enam, et sel sügisel astub Emil (1 a 2 k) esimest korda õues omal jalal ning kõik on uus ja huvitav. Lombi plärts ja käte vahel haakuv liiv, põlvili vahtralehtede tagaajamine ja esimesed kiigehood – ääretult kutsuv!
Elin
Päästa maailm, täna... ja iga päev
Kui mina väike olin, oli kilekott defitsiit. Seda triigiti ja viigiti ja kasutati nii palju kordi kui vä-he-gi võimalik. Nüüd on minul lapsed ning vahepealsete aastatega oleme suutnud oma planeedi kõrvadeni plasti uputada ja kilesse mähkida.
Olen otsustanud olla teadlik ja rääkida sellest ka lastega. Iga päev. Juba mitu aastat tagasi loobusime kõrtest hommikusmuuti sees, loobume neist ka kohvikus. Pärast seda, kui lapsed nägid filmi sellest, kuidas need ookeanis veelindudele kurku lähevad, polnud see keeruline. Kui turul käime, võtame marjadele oma karbid kaasa. Poodi läheme riidest kotiga. Supermarketis on lapsed harjunud, kui laon kolm tomatit, kaks sibulat ja küüslaugu lihtsalt lindile veerema. Ma põhimõtteliselt ei kasuta kilekotte. Ega midagi ühekordset. See tundub meeletu ja liiga ülbe. Kasutada midagi korra ja visata ära.
