Tuhande järve maal

Meie põhjanaabrid pole just suured uhkustajad ja lobamokad, seda teab igaüks. Sestap on tore, kui elust-olust Soomemaal jutustavad need, kes seal juba pikalt elanud ja kelle kohalikud on omaks võtnud.

Saage tuttavaks toreda perega Lõuna-Karjalast Lappeenrannast: günekoloog Maris Keldrima (35), ortopeed Priidu Rünkorg (36) ja krapsakas koolilaps Mia Lotta (7). Pere on elanud Soomes varsti juba kaksteist aastat. Töö ja tegemiste käigus on nad lähedalt tuttavad Kagu-Soomega, mida teatakse kui kaunist järvede piirkonda.

Nagu elus ikka, oli Marise ja Priidu Soome kolimine juhuste kokkulangevuse tulemus, õigupoolest jõudsid nad oma praegusesse kodu­kohta korraliku ringiga. Õpingute või töö pärast on pere seal elukohta vahetanud seitse korda: esmalt Savonlinna, siis residentuur Lappeen­rannas, edasi Tampere ja Mikkeli. Juba eriarstidena oli Marisel ja Priidul mugav Lappeenranda naasta – tuttavad ees, linn oli koduseks saanud, kohaliku meditsiinisüsteemi toimimine selge ja töökoht teada. Mia alustas seal sügisel kooliteed.

Rahuliku elustiiliga Soome on perele kontimööda. Vabal ajal pakub Priidule peale paadi­sõidu ja purjetamisvõistluste rõõmu ka kitarri­mäng. Maris avastas Soomes uuesti käsitöö. Kui soome keel oli juba piisavalt suus, et mõista populaarse kohaliku lõngatootja Novita käsitöölehe juhendeid, hakkas ta kudumistööd kaasa võtma ka paadi- ja autoreisidele. Hea on käia peale tööd käsitööringis ja õpitoas, kus lõõgastuda ja aeg maha võtta.

Tuhat järve?

Tegelikult on Soomes peaaegu kakssada tuhat järve. Lõuna-Karjalast Lappeenranna kandist algab suurim järvistu Euroopas – hõredalt asustatud piirkonnad, selged järved, mille kallastelt avanevad maalilised vaated. Järvedes on omakorda tuhandeid saari. Lappeenrannast algab 60 kanaliga veeteede süsteem, mis jõuab välja põhja Nurmi ja Iisalmini, läbides pea 300kilomeetrise veetee­konna, mis tükati läbib Vene territooriumi.

Lappeenranta on ülikoolilinn, Karjala inimesed on heatujulised ja teokad. Linnas on muuseume, hubaseid kohvikuid ja käsitööpoode. Järve kaldal uhkeldav kindluslinnak ilmestab ida ja lääne vahelise suhtluse iidset ajalugu.

Soome maakonnad on erinevad. Näiteks Turu inimesed ei pruugi idapoolse Kuopio või Joensuu rahva murrakust hästi aru saada. “Olin Turust pärit sõbraga Savonlinnas, kui üks kohalik pidas mootorsaani kinni ja hakkas midagi pikalt seletama. Olin selleks ajaks juba kindel, et oskan soome keelt, aga midagi ei saanud aru,” naerab Priidu. “Küsisin sõbralt, et mida siis naabrimees tahtis. Aga tuli välja, et tema kah ei saanud aru.”

Ka naljasoon varieerub: savolaste naljad on sageli kahemõttelised, iva peab oskama lugeda ridade vahelt. Karjalas tasuks sõnadega ette­vaatlikum olla – siinsetele meeldib rohkem teiste üle nalja visata, kui et nende üle naerdakse.

Maris lisab, et tema meelest on soomlased üldiselt perekesksed, käivad läbi sugulastega ega ava naljalt võõrastele koduust. Tööl räägitakse küll kolleegidega kõigest, aga lähedaseks ei saada. “Ülessoojenemine võtab aega. Meie lähemad soome sõbrad on peamiselt lastega pered, kellega oleme tutvunud Mia kaudu.” Kuigi elustiil on rahulik, peab pere Lappeenranda, Euroopa Liidu idapoolseimat piirkonda, elavamaks kui oma varasemaid elukohti. Tunda on nii Rootsi kui Venemaa mõju. “Vene piir on paarikümne kilomeetri kaugusel ja seda on tunda.” Piiriülene liikumine elavdab nii kaubandust kui turismi, sõltudes samas rahvusvahelistest suhetest.