Üle võlli laste sünnipäevad | Miks vajab väikelaps oma peole 40 külalist ja peojuhti?!

Mulle ei meeldi laste sünnipäevi korraldada ega neist osa võtta. Liiga palju tööd, vaeva, aja­kulu. Raisus pühapäev!

Natalii ulatas mulle valge ümbriku, millel seisis trükitähtedega mu poja Ruperti nimi. Tänasin hapult ja silmitsesin seda, nagu oleks tegu musta alus­pesuga. Viskaks prügikasti? Kaotaks ära? Vaikiks maha? Topiks kaminasse? Ei, seda sa küll ei tee, manitses ingel mu õlal. See on ju lapse sünnipäevakutse. Tee aga lahti!

Ohates avasin ümbriku ja sellest ilmus välja kallile paberile trükitud tekst: Kallis Rupert. Oled oodatud Sebastiani sünnipäevapeole sellel pühapäeval kell 14. Tulekust palun teatada sõnumi kaudu. NB! Disko! 

“Ma ei taha Sebastiani peole minna,” tunnistasin mehele, kui too töölt koju jõudis. “Kes tahaks minna kolmeaastase poisi peole?! Pean ostma kingituse, leidma kaardi, maksma parkimise eest. Ühesõnaga, pühapäev on raisus.” Olin tõeliselt häiritud. Mees vaatas mind etteheitvalt ja meenutas, et tegu on ju Ruperti mänguringi sõbraga, kelle peole poiss kindlasti minna tahab.

Mida Pere ja Kodu septembrinumbrist veel lugeda, vaata SIIT!

“Pojakene,” pöördusin lapse poole. “Kas sa tahad Sebastiani peole minna?”

“Ei taha.”

“No näed nüüd,” ütlesin mehele. “Mina ei taha minna, laps ei taha minna. Kes sinna üldse minna tahab?!”

“Meie tahame,” vastas mees. “Me oleme viisakad inimesed ja läheme kohale.”

Niisiis saatsin sõnumi: Tere, Natalii! Tuleme perega peole. Suured kallid Sebastianile.

Järgmisel kohtumisel küsisin Nataliilt Sebastiani huvide kohta, et mitte kingitusega eksida. “Super­kangelased,” vastas naine ja tõmbas poja selja­kotist välja kaks plastist musklimeest, ühel oranž, teisel lilla nägu. Taevane arm! Kust ma selliseid koledikke leian, mõtlesin ehmunult. “Sebastianil on muidugi kõik superkangelased olemas,” teatas naine, nagu arvanuks ma, et ta on mingi eluka kogemata ostmata jätnud.

Vahetasin teemat ja uurisin peoliste arvu kohta. “Nelikümmend last,” lausus Natalii uhkelt. “Sebastianil on nelikümmend sõpra. Ta on väga populaarne! Peo tõmbab käima supermänn." 

Meenuvad ajad, kui sünnipäevale tulid pereliikmed ja äärmisel juhul paar sõpra. Lauda kaunistasid põllulilled, vanaema tehtud rosolje ja poest ostetud kringel, peale joodi limonaadi. Kui kõht täis, anti üle kingitus, milleks oli pinal või kummipart, ja mäng paberautodega võis alata.

“Aga nüüd on teised kombed,” selgitas mu mees modernse ühiskonna reegleid. “Nüüdsel ajal pead kõiki kutsuma, sest muidu solvutakse.” Mehe uskumuse kohaselt on kõik kolmeaastased hirmsasti haavunud, kui neid peole ei kutsuta. Minu arust solvuvad pigem vanemad, vaidlesin vastu. 

Tean sünnipäeva, kus vanemad kutsusid solvamise hirmus kohale kolmkümmend lasteaiasõpra, kelle seas oli ka poiss, keda teised lapsed pelgasid, sest ta näpistas jube valusasti. Peol juhtuski, et ta oma teravad küüned sünnipäevalapse käsivarde lõi. 

Sünnipäev pole enam koht, kus lapsed end ise tegevuses hoiavad. Ei, neid lõbustavad printsessi- või seakostüümis onu-tädi, kelle tunnitasu võtab silma veele. Kui juba kolmesele kalleid pidusid korraldada, mida siis tulevikus veel pakkuda? Ja mida see lastele näitab?