Üli cool paps Taavi karu

Maal on kõige parem elada siis, kui saad teha tööd oma kodust, usub Rõuges oma ettevõtjakarjääri alustav nelja lapse isa Taavi Karu.

Meie helesinine unistus on teha meelepärast tööd siinsamas ja siis, kui me ise tahame. Nii et vajadusel saaks teha päeva vabaks ning võtta midagi koos lastega ette,” ütleb Taavi, kes praegu on käivitamas (loodetavasti) just taolist ettevõtet.

Taavi (40), tema fotograafist ja (aja)kirjanikust naise Grethe Rõõmu (40) ja nende nelja lapse – Sandra Eowyni (19), Emil Elrondi (13), Kirke Elanori (7) ja Anni Arweni (5) – elu tundub juba praegugi paradiislik. Rõuge oma järvede ja küngastega on imeilus kant ning meelitanud siia elama hulgaliselt ettevõtlikke inimesi. Puudust pole siin ei meelelahutusest ega sportimisvõimalustest. “Meil on tavaline, et igas majas tegutseb mõni OÜ ja lisaks ka MTÜ,” muigab Taavi. Nii on ka Grethe ja Taavi juures.

Laudas, aga mitte lüpsmas

Seltskond, kes nende majapidamises elab, on suuremgi: koplis söövad kaks poni, hoovil uhkes kana­aedikus siblivad natuke naljaka välimusega kanad, õunapuu all veedab suve küülik ja tiigi taga sumiseb mitu tarutäit mesilasi.

Grethe töökoht ehk stuudio asub üle õue, endises laudahoones. Emil on kunstilaagris, kuid tüdrukud kodus. “Ma tegin omale stuudiosse vaikse nurgakese piltide töötlemiseks, aga nagu näed, on see koht meil kõige rahvarohkem – tüdrukud armastavad siia koguneda,” sõnab Grethe.

Taavi ja Grethe elasid kaua aega nii, et Taavi käis iga päev 15 kilomeetri kaugusele Võrru tööle, pidas seal kaubandusjuhi ametit. Grethe aga on juba aastaid endale ise tööd andnud. Eelmisel suvel leiti ühiselt, et Taavi töö ei tee teda tegelikult õnnelikuks ja selline töölkäimine pigem kulutab rohkem, kui annab. “Kohalikus mõistes oli mul hea töökoht, kuid hakkasin tundma, et see tegevus kulutab mind sisemiselt. Seda enam, et mul on päris hirmutav näide oma isalt. Tema oli samuti väga tubli töömees, kuid sai esimese infarkti 39aastaselt. Ma olin just sama vana,” räägib Taavi. Nad arutasid Grethega asja ja otsustasid panustada täielikult pere­ettevõttesse – pakkuda võimalust eksponeerida puidu peal fotosid. “Tahaks teha nii, et ilusad fotod ei jääks vaid Facebooki lehele laikide kogumiseks, vaid jõuaksid seintele. Üritame teha koostööd maailma profi­fotograafidega, kes pildistavad lapsi ja peresid,” lisab mees. Vaatamata sellele, et ettevõte on alles algus­järgus, on neil perepea sõnul püsikliente küllaga, mis toidab indu veelgi.

No mida te endale küll ostnud olete!

Rõuges on Taavi ja Grethe elanud ligi kümme aastat ning siin on sündinud nende nooremad lapsed. Et nende peres peab olema palju lapsi, teadsid nad juba pärast Sandra sündi. Tollal elati veel Võrus korteris ning Grethe oli tubli noor­ajakirjanik Võrumaa Teatajas. “Olime noored, elasime korteris ja meil olid suured unistused. → → Olid ka oskused ja teadmised nende ellu­­­viimiseks ning seda me olemegi samm­haaval teinud,” ütleb Taavi. “Midagi ei ole meile niisama sülle kukkunud, vaid kõigeni oleme ise püüelnud. Näiteks ühel hetkel tundsime, et korteris ei taha enam elada. Siis hakkasimegi otsima omale meeldivat kohta. Rõuge maja leidsime juhuslikult ning kuigi see oli viletsas seisus ja võssa kasvanud, nägin ma juba tollal seda paika sellisena, nagu ta on praegu.”

Taavi meenutab, kuidas vanemad käisid nende värsket ostu vaatamas ja imestasid, mida nad endale kaela on võtnud – siit paistis vaid meeletu hulk tööd. “Majast jäid alles seinad; kõrvalhooned olid sissevajunud lagedega ja iga räästa alla oli ehitatud mõni asjade ärapanemise koht,” kirjeldab Taavi uue kodu algusaega. Nüüdseks on Rõuge kant õitsele puhkenud – alevik on suurepärases korras, lasteaias ja koolis palju lapsi ning võimalusi vaba aega sisustada on igale maitsele.

Aega tuleb hinnata

Kui peres on neli last, siis on kindel, et vanemad peavad olema logistikageeniused. Kõik käigud tuleb ju ära teha, kõik peavad saama rääkida oma muredest ja mõtetest, samas tuleb hoolitseda majapidamise eest ning tööasjadki peavad joones olema. “Kui üks vanematest käib kodunt eemal kellast kellani palgatööl, on see veelgi keerulisem,” tunnistab Taavi. Õnneks saavad nad vajadusel appi kutsuda vanavanemaid.

Taavi ajaplaneerimise nipp oli teadlik koduse aja kasutamine – mõeldud perele, mitte pooleli jäänud tööasjade lõpetamiseks. “Mul oli komme mitte võtta koju tööd kaasa ja isegi kui mõnikord võtsin, siis katsusin selle ära teha pärast laste magamaminekut või enne nende ärkamist. Ma ei tahtnud, et lapsed näeksid töölt koju tulnud isa jälle arvutis tööd tegemas,” ütleb ta. Viimasel aastal, kui Taavi on kirjade järgi töötu, on ta saanud rohkem aega lastega veeta: teha neile hommikusööki, viia ja tuua neid ringidesse, lasteaeda. “Lastega koos oldud aeg on väärtus omaette. Mul on hea meel, et just seda erilist aega olen saanud väiksematega rohkem veeta. Väga tähtis on osaleda võimalikult palju ka nende esinemistel ja võistlustel. Kui ma ei läheks vaatama Emili jalgpallivõistlust, siis rohkem seda võistlust ju ei tule,” tõdeb Taavi.