Vabadus valida
Imestusest tummana vaatame mehega teineteisele otsa. See on esimene kord, mil üks mu lastest on valvsuse kaotanud, tuues kuuldavale midagi, mis neis juba kuid on varjatult olemas olnud. Teine võõrkeel.
On märtsikuu. Seljataga on 14 kuud kodust eesti-inglise kakskeelsust, milles omakorda 7 kuud Šveitsi saksakeelset lasteaeda vanemal tütrel ja seejärel, peale kolimist, mõlemal 6 kuud õppimist prantsuse koolis. Selle aja jooksul pole lapsed võõraste seltskonnas suud paotanud mitte palju rohkem kui tervituseks vajamineva prao jagu (ja see on üks väga piinatud häälega bonjour, mis sealt kostab).
Vahel näib, et kõik täiskasvanud peale minu on mu laste põikpäisusest murdumas – nad lihtsalt ei tea enam, kuidas panna mu lapsed suhtlema. Olen viimased kuud emalõvina tütreid kaitsnud nii traditsiooniliste vaadetega elukogenud pedagoogide eest kui ka koduseinte vahel. Sest – esiteks me ei räägi ju suhtlemisest, vaid rääkimisest kitsamalt. Suhelda saab ka sajal muul moel peale sõnade. Ja seda lapsed ka teevad. Väike sõbralik müks, häbelik naeratus, kallistus ja isegi süllehaaramine, kui rõõm on eriti suur. Kullimänguga end püüdma õrritamine, koos puude otsas turnimine, asjade vaatlus. See kõik tekitab sõprussuhteid isegi siis, kui üks osapool on ühise keele puudumise tõttu vägagi vaoshoitud.
Ja teiseks – andke palun aega atra seada! Alles hakkasid meie kõrvad harjuma nende metsalangetamisraksudena kostvate sõnadega nagu Sicherheitsanweisungen (ohutusjuhised) või Bettenfachgeschäft (voodipood)... Ja siis, vaid paarsada kilomeetrit eemal unustavad inimesed hääldada peaaegu kõiki tähti sõnas ja pooled laused kõlavad nasaalse täishäälikujadana.