Väikese suure pere ema

“Mu ema on öelnud, et elu ilusaim aeg oli siis, kui lapsed olid väikesed. Tütre sündides mõistsin, et senise tempoga töötades jääb mul elu olulisemate hetkede jaoks liiga vähe aega,” avaldab Ingrid Isotamm põhjuse, miks ta valis vabakutselise näitleja elu.

Veel seitse aastat tagasi töötas Ingrid NUKU teatris, tegi seal meeldejäävaid rolle ning valiti mitmel korral parimaks naisnäitlejaks ja kolleegiks. Ometi otsustas ta pärast tütre sündi turvalisest keskkonnast, teatri palgalt lahkuda, sest pere vajas ema rohkem, kui teatritöö lubab. Aeg on näidanud, et see oli ainuõige otsus, nagu ka paljud muud valikud. Ehkki Ingridil (39) ja Andres Dvinjaninovil (54) on üks tütar, ingellikult kauni nimega Inderli (6), on nende pere oluliselt suurem. Inderlil on poolvend Mattheus (14), kes on nädalavahetustel ja koolivaheaegadel nende juures, samuti poolõde Stina (33) ja poolvend Markus (27), kes kuuluvad samuti perre ja kellega kohtumised on Ingridi sõnul alati väga meeleolukad ja soojad.

Kui argielus on Ingrid viimastel aastatel saanud rohkem kodule ja majapidamisele pühenduda, täita täie jõuga emarolli ja kasvatada pere tarbeks köögivilju, on teatris ja filmis pakutud talle pigem saatuslike naiste rolle. Pole ka ime, sest 1930. aastate iludust meenutav Ingrid jääb lisaks omapärasele välimusele meelde ka erilise hääletämbriga, mis lausa sobib erakordseid naisi – nagu Zarah Leander – mängima.

Kristo Viidingu lavastatud Lev Tolstoi “Elava laiba” esietendusest Ugalas on intervjuu ajaks vaid natuke aega möödas. See on lugu keerulisest armukolmnurgast, mis kõnetab ja köidab vaatajaid ka sada aastat pärast teose ilmumist. Mais linastus Maria Avdjuško lavastatud film “Tuliliilia”, kus Ingridil on peaosa. Siin mängib ta naist, kelle mees jätab ta viljatuse tõttu maha ning võtab uue ja noorema. Kuidas väikese ja samas suure pere ema end kõigis neis rollides tunneb?

Kui palju panevad sellised rollid enda elu üle mõtlema või paralleeli otsima? Millised olid nende rollidega seotud eredamad hetked või tunded?

“Tuliliilia” on sisuliselt mu esimene film ja esimene peaosa, olen põhimõtteliselt igas stseenis ja see on täis eredaid hetki ja tundeid. Seal on suuri eneseületuse kohti ja väga isiklikke emotsioone. Tagantjärele mõtlen, et kuidas ma julgesin, aga meeskond oli suurepärane ja tundsin ennast väga turvaliselt. Tegin nii, nagu oskasin, elasin uuesti läbi mitmeid sündmusi oma elus: sünnitus, sõbra surm, petmine, üksindus. Ei osanud ennast distantseerida. Näiteks teatasin, et ei oska nutta, aga kui nutmist vajav stseen kätte jõudis, olin mõelnud emotsionaalselt sarnasele situatsioonile oma elus, mis oli maetud väga sügavale, ja järsku oli see kanal avatud – ma ei suutnud enam nutmist lõpetada.

Seda juhtus filmimise ajal mitmeid kordi, et pidin tegelema juba unustatud mälestustega, nii rõõmsate kui ka väga valusatega. Loomulikult pole see parim ja professionaalseim viis töötamiseks, aga ei osanud teisiti. Ega näitleja ei pea olema ise sünnitanud, et sünnitust mängida. Kujutlusvõime on enamasti kunstipärasem kui päriselt kogetu taastamine, aga eks see piir ole hägune.

“Elava laiba” proovid olid juba kolm nädalat käinud, kui ma trupiga liitusin. Kuna olen introvertne ja vajan aega sisseelamiseks, siis äärmusliku enesekriitilisusega oleksin tahtnud rohkem aega, aga publik tundub olevat rahul ja tagasiside on väga positiivne. Enesekindluse ja -hindamise tee on mul veel pikk käia.

Naudin kontrasti, et kõik need uued võõrad olukorrad ja inimesed, kellega kokku puutun ja mida alguses väga pelgan, on tagantjärele osutunud väga huvitavateks ja meeldivateks. Ses mõttes on vabakutselise töö mulle paras väljakutse. Kui turvaline on olla kümme või kakskümmend aastat ühes kollektiivis, kus tead ja tunned kõiki! Kui kukud, toetavad heal juhul sind kümned kätepaarid, kõik silmad on tuttavad. Kuigi mu loomusele sobib turvaline ja tuntud, et olla päris mina ise, koos oma musta huumori ja veidrustega, siis Inderli sündides sain aru, et senise intensiivsusega töötades jääb mul elu olulisemate hetkede jaoks liiga vähe aega. Kuna tänu Andresele oli see ka majanduslikult võimalik, siis sellise valiku ma tegin. Ei kahetse. Neid toetavaid silmi ja kätepaare on tunduvalt rohkem, kui oleksin osanud arvata.

Kui kerge või raske on esietenduse eel või filmitegemise ajal täita pereema rolli, kui mõtted käivad pigem rolli ümber?

Sõltub tööst, kui mahukas ja kus see on. Enamasti olen saanud nii sättida, et sõidan igal õhtul koju, see on minu jaoks hädavajalik, sest sõidu ajal saan rahulikult tööasju mõelda ja koju jõudes olla pere päralt. Kodus on ka hea ärgata.

Filmi ajal elasin ma viis päeva nädalas Tallinnas ja kaks kodus, niiviisi poolteist kuud järjest. See oli mulle suur katsumus, aga Inderlile ja Andresele mitte nii väga. Seda eemaloleku aega oli vaja. Tagasi tulles teatas Inderli, et enne kui kitarrimäng selge ei ole, pole mõtet tulla – isa oli teda igal õhtul kitarri saatel omaloominguliste lauludega magama pannud.

Kui Andresel on ka parajasti töö, siis aitab meie pere ainuke vanavanem, minu ema Lea, kes Inderli koostatud armsate inimeste edetabelis oli 0. kohal, kõigi teiste ees. Veel on suureks abiks Mattheuse ema Marika. Samuti naabrid, kellega on meil vedanud: need on kolm peret, kus kasvavad aastase vahega tüdrukud. Võib ainult kujutleda, kuidas nad siin ratastega ringi rallivad ja poiste ning üksteise pärast nutavad ja rõõmust kilkavad.

Inderli on lasteaialaps, seega päevad kuuluvad mulle. Muidugi tahaks pingelisel tööajal ainult tööle keskenduda, aga mida pingelisem on aeg tööalaselt, seda rohkem tahab laps tähelepanu. Ja emasüdamele on tema prioriteet number üks.

Kodutöödega on nii, et loomulikult tahaks, et kõik oleks korras, aga see pole lihtsalt võimalik. Kuna elame maal suhteliselt suures majas, kasvatame ise köögivilja ja majaümbrus on suur, siis elame nii, et kes jõuab, see teeb. Ja kui ei jõua, siis lihtsalt ei tee. Vahel näeb olukord välja asotsiaalne, aga õnneks on ootamatuid külalisi vähe.