Suurele triibupüüdmisele vastu­kaaluks kulges aga rasedus väga kenasti. “See rasedus oli teistsugune kui eelmised – ootus, põnevus, kartus ja õnn, kõiki tundeid kogesin samal ajal. Püüdsin end seekord rohkem hoida, ennetada riske ja olla ettevaatlikum,” jutustab Diana. “Kodus käisin ettevaatlikult treppi mööda, suitsetajatest püüdsin eemale hoida, palju magada, vähe autoga sõita, rahulikum olla. Nooremana ma ei mõelnud nii teadlikult. Seekord ma armastasin ennast raseduse ajal.”

Kõik kolm sünnitust aga olid pikad ja rasked, kusjuures viimane neist kõige pikem – 40 tundi. Diana seda aga vanusega ei seosta. Kui enne sünnitust olid nad mehega kindlad, et ka teine ühine laps võiks kohe tulla, siis pärast hakkasid kõhklema. Gunnar (34) oli kõik need tunnid Diana kõrval olnud ja leidis, et lastel peab eelkõige olema terve ema. Ta ütles: “See, mis sa üle pidid elama – ma pole nõus, et sa seda veel teed. Armastan sind selleks liiga palju, et riskida sinu elu ja tervisega – piisab meile kahe peale kolmest lapsest küll.”

Diana räägib, et paar samas eas sõbrannat imestasid, kuidas ta viitsib kõike uuesti otsast peale läbi teha – nüüd, kui esimesed lapsed juba nii suured on. Et kas poleks nüüd aeg endale elama hakata? “Ei, ei ole,” muigab naine. “Armastan oma lapsi ja olen loodud emaks!” Ja leiab, et vastupidi – pesamunaga öösiti üleval olla ja tema krutskeid taluda pole sugugi nii suur probleem, kui oli nooruses. “Tean, et see aeg möödub väga kiiresti. Pahandanud olen Brittely peale vaid mõne korra, närvikava on mul vist nüüd teistsugune. Ja last ei sünnitanud ma ju selleks, et oleks hästi hea laps, vaid ikka teistel eesmärkidel. Tahtsin armastada, hoolida ja nautida tema beebiaega. Ja lasta lapsel olla see, kes ta on! Noorena olin närvilisem ja kiirustasin ise kooli ja tööle, peaasi, et saaks kodust välja vahel. Hetkel tahan pühenduda lapsele 200 protsenti. Selles vanuses last saada ongi sellepärast ülim, et mõttemaailm ja elunägemine on hoopis teine kui paarkümmend aastat tagasi.”

Bioloogiline kell lausa kolises

Catherine Grünbaum (44) on Liisi (25), Marianni (19), neljase Alexi ning kahe ja poolese Simmoema. Kui kooselu tütarde isaga lõppes ja mitu aastat hiljem uus suhe tekkis, mõtles Catherine, et 35 on viimane piir, mil lapsi saada. Et seda aga ei juhtunud, seadis ta järgmiseks tärminiks 40.

“Mõtlesin, et võiks ikka veel üks tita olla, ja täitsa suureks läks see soov,” tunnistab Catherine. “Rääkisin sellest heade sõbrannadega, et tagumine aeg on käes – bioloogiline kell hakkab varsti pimm-põmm tegema, mitte ei tiksu enam rahulikult.” Läks aasta, enne kui naine jäi lapse­ootele. Vahepeal jõudis juba muretsema hakata, kas ta äkki ongi nii vana ega rasestugi enam... Arst rahustas, et kõik on korras, lisades, et laps tuleb siis, kui tulema peab. Nii oligi. 40selt sünnitas Catherine Alexi.