Võrdlemine on rõõmu varas

Nii sõnastas president Roosevelt tarkuseiva, mida oleme ­küllap kõik omal nahal kogenud. Ometi pole võrdlemine meie ühiskonnas kuhugi kadunud. Visalt elab paljudes uskumus, et võrdlemine motiveerib lapsi tublidusele.

“Sa oled palju osava­mate kätega kui su vend; sinu õde õpib kohe ära, kui koolist tuleb; mina oskasin sinu vanuses juba lugeda ja kirjutada...” Nagu näha, on ampluaa päris lai, nii et võrrelda saab mitmel moel: kiitvalt, teist eeskujuks seades, kasvu ja arengut kõrvutades. Selle tagajärjel võib laps muutuda kas edevaks, ebakindlaks või kibestunuks. Pjedestaalile tõstetud laps hakkab kartma, et mis saab siis, kui ta ei suuda latti enam nii kõrgel hoida. Mahatehtud laps võib aga alla anda ja otsustada, et kui tal ei õnnestu silma paista heas, siis võib ta tähelepanu tõmmata halvaga. Lisaks on oht, et vanemate tekitatud konkurents laste vahel rikub nende omavahelisi suhteid. Mõnikord koguni terveks eluks.

MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi (40) on viie lapse ema, kes tänu oma tööle puutub kokku asendus­hooldusele võetud lastega ning orienteerub kasvatus­teemades hästi. Kuigi nii suures peres nagu tema oma oleks kerge anda järele ahvatlusele lapsi omavahel võrrelda, on Triin valvas jälgima, et seda ei juhtuks – see võib panna tugeva põntsu lapse minapildile.

Seoses laste võrdlemise teemaga katsus ta end paar päeva kõrvalt jälgida. “Ma ei ütle, et näe, tema teeb paremini ja miks sina nii tubli pole,” märgib ta nüüd enda kohta. “Aga mul on sellised globaalsed võrdlused. Näiteks ütlen: “Kõikidel lastel maailmas on toad korras, aga meil ei ole!”” Ning lisab: “Kui mina täiskasvanuna olen ressurssidest tühi, siis on lihtsam kõik välja müristada. Paraku näitab kogemus, et ega siis võrdluse peale midagi ei muutu – tuba ikka korda ei lähe.”

Muidugi ei saa mööda vaadata faktist, et lapsed ongi erinevad. Triinu esimene tütar on loov, teine pühenduv, kolmas sihikindel... Ema püüab laste eripärasid märgates üles leida omadused, milles neid rohkem toetada. Kui vanim tütar Nora Marii (9) kooli läks, polnud ta kuigi sorav lugeja, küll aga hea joonistaja. Ema innustas teda lugemispäevikusse esmalt pilte joonistama ja alles siis raamatu kokkuvõtet kirjutama. Nüüd, kus laps on kolmandas klassis, loeb ta palju ja rõõmuga. Pere teine tütar Klara Sofie (7) luges juba viiselt ja ahmib nüüd pakse raamatuid. Ema toob tütrele teoseid loomadest, et toita tema loodushuvi.

Kevadel kuulutas kolmas tütar Frida Karamia (5), et suve lõpuks on tal lugemine selge. “Terve suve jooksul enne magamaminekut teatas ta, et “nüüd teeme aabitsatööd”,” meenutab Triin naerdes. See oli lapse algatus ja kuigi ema oleks leidnud endale mugavamat tegevust, siis võttis ta õhtul selle viis minutit, et lapse aabitsatööd toetada. Lugemine sai tõesti selgeks. “Võibolla tegutseb Frida vanemate õdede eeskujul. Ma ei pane talle silti, et tema keeleline võimekus on teiste omast tugevam. Asi pole ju selles, kes varem või hiljem – mina toimetan vanemana selle nimel, et iga lapse arengut toetada.”