Washingtonis teisele ringile

Kadi Kriit, tema abikaasa Joel Hernandez-Santoyo ning nende lapsed – kaheksane Sophie ja kahene Hiie – elavad Washingtoni külje all Virginia osariigis. “Elu on siin lõbus,” teatab vastne koolilaps Sophie.

Kadi (37) on maailma näinud andekas naine. Lõpetanud Stockholmi kõrgemas majandus­koolis Riias majanduse eriala, asus ta tööle suurde kosmeetikakontserni. Kord sattus ta Londonisse aikido filosoofial põhinevale koolitusele. See Jaapanis sündinud võitluskunst tugineb eeldusele, et vastase agressiivse jõu saab talle endale tagasi saata. Koolitus lõi Kadi tõeks­pidamised pahupidi. Selle asemel et oma teadmisi äris rakendada, otsustas ta kolida Jaapanisse, et aikidole pühenduda. “Aikido pani mind küsima, mis on elus tegelikult tähtis. Oli õige aeg šampoonimüügi juurest edasi liikuda.”

Saatuse näpunäitena kuulis ta samal ajal töökohast Jaapanis. 2007. aastal sõitiski Kadi Jaapanisse, et asuda tööle kinnisvara, hiljem finantskonsultatsioonide vallas. Aikido muutus ta elus nii tähtsaks, et ta kolis dojo ehk aikidokooli lähedale. Tatamil ehk matil kohtus ta mehhiklasest Joeliga (44). Keemiainseneri haridusega mehega, kes tegeles Jaapanis energiauuringutega.

Kadi naerab, et armastus algas võideldes: “Juhtus nii, et tatamil lõi Joel mind sõna otseses mõttes jalust.” Joel jälle mäletab eredalt, kuidas Kadi vaimustas teda oma oskustega: “Teadsin kohe, et see on väekas naine. Kolm asja, mis panid mind temasse armuma: ta armastas lugeda, rääkis viit keelt ja oli tõeline maailmakodanik.”

Abiellusid omavahel uuesti

Peagi sündis tütar Sophie. Paar abiellus, kuid tütre neljandaks elukuuks oli võitluslik suhe mõranemas. Kadi otsustas, et tuleb aeg maha võtta ja lapsega Eestisse minna. Plaani Jaapanisse naasta rikkus maavärin, mille tõttu Joel lahkus kodumaale Mehhikosse. Takistused viisid lahutuseni, kuigi Joel jäi Sophiega lähedaseks. Kord sõitis mees tütrele Eestisse külla, kord tütar Mehhikosse.

Kadi järgmised seitse aastat Eestis polnud lihtsad. Uues suhtes sai ta veel kaks last, Vesse ja Hiie. Paraku sündis Vesse gastroskiisiga (kõhu eesseina osaline puudumine). See tõi kaasa pika ja piinava intensiivravi haiglas ning viimaks poja lahkumise kaheaastaselt, millest Kadi pole siiani üle saanud. “Väiksemate laste isa ei tulnud Vesset haiglassegi vaatama, ei toetanud teda,” räägib Kadi takkajärgi raskest ajast. Samuti häiris teda kodumaal kasvav konservatiivsus ja ühiskondlik kitsarinnalisus.

Kogu selle aja jäi Sophie issi Joel hoolivaks ning oli Kadi ja tütre, hiljem kahe tütre jaoks olemas. Viimaks leidsid mõlemad, et pärast elu õppetunde tasub jätta erimeelsused seljataha ning pere taas liita. Kadi oli vaimselt valmis edasi liikuma ning selle aasta algul kolis ta lastega Joeli juurde Washingtoni. Joel usub, et nad tegid õigesti: “Tahan, et pere oleks koos, haritud ja tugevate väärtushinnangutega. Nii oleme paremad inimesed.” Nad abiellusid uuesti – elust õppinuna, aktsepteerides teineteise tausta ja erinevaid maailmavaateid.