Xenial on Jürgen
“Ma lihtsalt tahan lastega palju koos olla, naudin isaduse iga hetke,” ütleb ta otsekui vabandades – moekunstnik Xenia Joosti abikaasa Jürgen.
“Joost” – võib lugeda väikeste modellide seljas olevatelt särkidelt. Pisut kannatamatu lastekamp ootab Kuldnõela moeshow’ lavataguses oma korda. Olen ilmselt üks esimesi show’ga mitteseotud inimesi, kes lava taga asjatades noortebrändi Rebellionaires hullutavaid rõivatükke näeb. Need on loonud Xenia Joost. Avastan end romantiliselt spekuleerimas: kas särgikirjas peitub ka tänu abikaasale, kellelt Xenia selle nime on saanud?
Xenia on olnud andeka tegijana moepildis justkui alati, pikka aega Ivo Nikkolo peadisainerina. Viimastel aastatel on tema lennukaar aga saavutanud ootamatud kõrgused: ta on vedanud omanimelist moebrändi, teinud presidendiprouale vabariigi aastapäeva vastuvõtupeo kleidi, loonud Vietnamis moodi, mida esitlevad Aasia tippmodellid 400pealisele publikule – teisel pool lava 200 abitöötajat! Ja nüüd siis hunnik ägedust nende laste seljas.
Sööst ei saa olla juhuslik. Ilmselgelt on asjasse segatud anne, töö, ambitsioon. Aga mitte ainult. Tippe ei vallutata üksi. Tegijatel on võimsad taustajõud. Eriti, kui oled kõige tipuks ka ema. Xenial on Jürgen (36). Joost.
Kuidas te Xeniaga tuttavaks saite?
Minu õde ja Xenia olid klassiõed ning tutvusime kooli aastapäeva ballil, kuhu õde mind tookord kaasa kutsus. Xenia esines seal, laulis ja saatis end kitarril. Pärast pidu võtsin nad auto peale ja sõidutasin koju. Siis ütlesin Xeniale kuldsed sõnad: “Homme näeme!” Pärast seda ei möödunud mitu kuud päevagi, mil me ei näinud. Suvel asus Xenia tööle Tallinna, kuhu ma ka ise järele suundusin. Järgmisel aastal elasime siis mõnda aega kolmes linnas korraga: mina õppisin Rakveres infotehnoloogiat, Xenia Tartu ülikoolis maalikunsti ja samal ajal EKAs moekunsti. Me justkui käisime koos koolis, veetsime palju aega kooliruumes, koolitööde tegemine oligi meie võimalus koos olla.
Kuidas see koos koolis käimine siis välja nägi?