Foto: Pixabay
"Juhtus nii, et kodus koristades avastasin erinevatest kohtadest kodus veidi alla saja euro eest kasutamata ja aegunud kinkekaarte," kirjutab Monika. "Ma lubasin endale, et enam raha prügikasti ei viska ja hakkasin uurima, mis võimalused oleks selle olukorra vältimiseks. Jagan neid ka teiega nüüd."

On täitsa selge, et ma ei kanna kõiki kinkekaarte kogu aeg kaasas. Sageli ka lapse sünnipäevalt koju jõudes suskan need väärtuslikud asjad prahi vahelt riiulile, ent sinna nad kipuvadki jääma, siis liigutan neid ehk veel, aga ikka mitte nii, et meeles kuidagi püsiks. Nüüd otsisin erinevaid viise mitte raha prügisse loopida ja püüan väga teadlikult tegeleda nende süstemaitseerimisega oma kodus.

Kindel koht

Otsustasin raamaturiiulile osta armsa raamatu-immitatsiooniga karbi, kuhu sisse kõik kinkekaardid, aga ka sünnipäevaks saadud rahad panin. Kaardid reastasin veel kehtivuse järjekorras, küljele kleepisin tagasihoidliku sildi "Kinkekaardid", et ma seda ka märkaks ja leiaks kiirel hetkel teiste seast. Asetasin selle ka uksele lähemasse raamaturiuulisse, et ukse vahel, saapad juba jalas nende meenudes ei peaks ma hakkama maja teise otsa tatsama neid otsima.

Eraldi on seal sees ümbrik minu, mehe ja lapse rahadele, sest tean, et kui need 5-,10- ja 20-eurosed lihtsalt rahakotti suskan, siis kasutangi selle jooksvalt siia-sinna ära, saamata mingit rõõmu.

Nüüd võtan sealt vastavast ümbrikust midagi siis, kui laps soovib asja, mis on kallim kui mõneeurone nänn, ent ühtki suuremat sündmust ega põhjust ostmiseks lähiajal ei paista või leian ise midagi, mida niisama endale osta ehk ei raatsiks, aga meenub, et on selleks ka fond ju kodus. Sama meenutan ka mehele, kui ta arutleb, et miski uus, mida ta endale sooviks, tundub liialt kallis.

Meelespead

Kuigi on olemas eraldi äpid ka, mille abil meeles kinkekaarte ja kehtivusi pidada, võtsin mina end kokku ja kõik olemasolevad kehtivad kaardid panin 2 nädalat enne kehtivusaja lõppu meelespeana telefoni - nädal tundus minu elutempo juures liiga vähe, mida enamikes nõuannetes soovitatakse.

Mitteunustamiseks dubleerisin kõik selle aastal kehtivuse kaotavad veel ka käsitsi kalendrisse, mis seinal ripub. Tean, et ainuüksi kirjapanek paberile aitab mul nende olemasolu paremini meeles pidada.

Šopingupäev

Sõbrannaga teemat arutades kuulsin ühelt, et tema planeerib kalendrisse endale šopingupäeva - juba umbes kuu pärast sünnipäeva või jõule, kui kaardid värsked alles, et raiskuminekut vältida. Ta muide spetsiaalselt lasebki endale näiteks kinkida ühe keskuse erinevate poodide kaarte või üle keskuse kehtivaid ning siis korraldabki ta endale ostupäeva, mille järel väljub kaubanduskeskusest kui filmist - uhked ilusate logodega paberkotid näppu otsas, kõht head ja paremat täis.

Tal muide on lubadus endale ka, et ta ei osta sel päeval midagi ühelegi teisele pereliikmele – nende kaartide eest vähemalt mitte. See päev ja rõõm on ainult kingisaajale! Tundub ülitore end niimoodi hellitada.

Veidi konkreetsust kaarte kingiks paludes

Mitmed sõbrad ja sõbrannad, kellega samal teemal rääkinud olen, on tõdenud, et kui nad on öelnud, et neid rõmustaks kaubanduskeskuse kinkekaart, juhtub nii, et üks toob Rocca Al Mare oma, teine Järve keskuse, kolmas hoopis T1 ja neljas Stockmani oma. Tänaseks on ta palunud konkreetsemalt teatud keskuse omi ja nagu selgub, pole keegi pahandanud palve peale (või kinkinud hoopis raha, kui kaarti ostma võimalik pole olnud minna). Nii sai ta viimati endale kauaoodatud robottolmuimeja, mitte vaasi siit, käterätid sealt ja mõni jäi hoopis kasutamata riiulisse, sest sinna keskusesse pole asja olnud ega meeles ka minna.

Ka ise olen ma täheldanud, et rõõmsamaks saavad need lapsed, kel kõik konkreetse mänguasjapoe kaardid kingitakse, mille vanem öelnud on - parimal juhul tuleb kokku sellest suure Lego või muu asja summa, millest unistadagi ei osanud varem. Kui aga 10 eurot ühte, 20 teise ja 5 kolmandasse lelupoodi peaks kulutama, koguneks asjatult nänni ikka lõpuks või tuleb igal pool juurde ise maksta millegi asjalikuma soetamiseks ka.

Halvimad kinkekingid

Kui sa midagi kinkida ei oska, kingi parem raha! See võiks olla täiskavanute kirjutamata reegel omavahel, sest kinkija kodulähedasest restost haaratud kinkekaart, mis saaja kodust arutult kaugel asub, jääb suure tõenäosusega kasutamata ja näib kiire "ajab asja ära küll" lahendusena.

Ka tasub märkida, et oma kasutamata kinkekaarte edasi kinkida on halb. Olen kuulnud nii mõndagi sõpra nurisemas "see oli ostetud talle sünnipäevaks, täpselt 3 päeva enne ta sünnat ostetud", sest kehtivusaja järgi on võimalik ostukuupäev ju välja selgitada. Pealegi on nukker suvel sünnaks saadud kaart kinkida jõulude ajal edasi, sest kehtivusaeg on siis juba 6 kuud lühem saaja jaoks. Hiljuti sai mu kolleeg sünnipäevaks raamatupoe oma, mis peaks kehtima aasta, lähemalt vaadates selgus aga, et vaid kolm nädalat, mis mõjus lausa solvavalt.

Kuidas viidata, et ootate kingiks kinkekaarte või raha?

Ausalt! Kindlasti on igaühel kena sõnaseadmise oskus olemas, kui ei, proovi alustada umbes nii:

"X rõõmustaks väga, kui panustaksid..."
"Mu südame paneks rõkkama, kui saaksin endale lubada..."
"Soovi korral võite täiendada fondi...."
"Kui soovite midagi kinkida, rõõmustaks..."
"Minu unistuseks on..."

Arusaadav, ent mitte parim: "Kingitus võiks mahtuda ümbrikusse."

LOE KA | Elis Seppius: lapsele sünnipäevaks raha kinkida on sobimatu, abstraktne ja väärtusetu