2. Uut elukorraldust koos uue pereliikmega saab tutvustada ka nukumajas mängides. Kuna laps ei suuda selles vanuses teiste inimeste vaatenurka mõista, siis on oluline mängida läbi tema vaatenurgast olulised päevasündmused ja näidata, kuidas teised pereliikmed, kaasa arvatud beebi ja tema ise, selles osalevad.

3. Harjutada võib eri stsenaariume. Näiteks olukorda, kui päeva­rütm sujub tavapäraselt. Või siis eripärasusi – kuidas siis lahenduseni jõutakse. Läbi võib mängida söömise, mängimise, jalutamise. Algul olukorras, kui pereliikmed on kõik koos, ja siis samad tegevused uuesti, kui üks vanem tegeleb ühe lapsega ja teine teisega.

4. Tihti proovitakse suuremat last väiksema tegevustesse kaasata, kuid oluline on meeles pidada, et ka suuremal on omad välja­kutsed, vajadused ja tegemised. Seega tuleb ka neid esile tuua ja väiksemat last hoopis nendesse kaasata. Näiteks kui beebi oskab juba asju haarata, võib ta anda suuremale lusika, saades niimoodi osa sellest, kuidas vanem laps iseseisvalt sööma õpib.

5. Armukadedus noorema õe-venna suhtes jätab puutumata vaid väheseid lapsi. Ka siis, kui vanemad räägivad, mängivad, kallistavad vanema võsukesega, võib noorem ikkagi tunduda tähtsamana, sest iga tema kiuksu-kääksu peale reageeritakse. Vanemal lapsel on raske beebi kiire arenguga võistelda ja näidata vastukaaluks oma uusi oskusi, mis sama suurt tähele­panu pälviks. Sellelt pinnalt tekib tema vaatenurgast ebavõrdne olukord ja ta võib kergesti tunda end kõrvalejäetuna.

6. Vanema lapse suhtes on vanematel kerge tekkima hoiak “ta on juba suur”. Laps ei oska oma keerulisi tundeid, mõtteid ja vajadusi väljendada, armukadedus teeb ta kiuslikuks ja jonnakaks või paneb käituma muul arusaamatult viisil. Lapse enese­hinnang sõltub vanema tähelepanust, heast sõnast, hoolivatest puudutustest ja imetlevast tunnustusest. Armukadeduse puhul vajavad lapsed kõike seda, et oma olulisuse ja erilisuse kohta järjepidevalt tagasisidet saada.