Foto: Shutterstock
Abituks kasvatatud laps vajab kogu elu vanemate toetust. Vanemad aga omakorda ei saa iialgi vanaduspäevadel lapse abile loota.

Ibuka Masaru on loonud oma raamatus „Pärast kolme on juba hilja” huvitava kontseptsiooni väikeste laste kasvatamiseks ja õpetamiseks. Seda kasutades võib õpetada oma last viiulit mängima, hobusel ratsutama, kolmes keeles rääkima ning palju muudki tegema — ja seda kõike enne kolme aastat!

Suurel kiirusel

Kolmeaastane laps alles hakkab meie meelest kõigest aru saama. Tuleb aga välja, et temas oleks saanud uskumatud omadusi ja oskusi arendada juba ajal, kui ta meie arust veel isegi mõtelda ei osanud. Selles ei ole mingit paradoksi. Loodus on nii seadnud, et esimesed kolm aastat areneb laps tohutu kiirusega, muutudes täisväärtuslikuks iseseisvaks inimeseks. Kolmandaks eluaastaks on laps võimeline omandama 80% sellest, mida teab ja oskab täiskasvanu.

Kolmandal eluaastal hakkab lapse kiire areng veidi tempot maha võtma. Selles eas võib laps looduse plaanide kohaselt saada väikeseks „täiskasvanuks”. Ta on võimeline orienteeruma paljudes elulistes küsimustes, ta saab iseendaga suurepäraselt hakkama, tal on oma isiklik arvamus ning ta suudab leida argumente, et enda eest seista. Nii võib olla. Kas aga on või ei ole, sõltub tema isiksuse iseärasustest, kaasasündinud võimetest ja loomulikult kasvatusest, mille annavad lapsele tema vanemad.

Oluline on teada ja meelde jätta, et see, mida lapse aju on jõudnud kolme esimese aasta jooksul koguda, mängib olulist osa tema maailmavaate kujunemisel, mõjutab tema iseloomu ja annete ilmutamist. Palju sellest, mida laps ei jõudnud endasse koguda, tuleb aga hiljem tasa teha suure tööga.

Eduka kasvatuse võti

Oluline on analüüsida, milles nimelt laps ei ole „edukas”. Kui ta pole õppinud suurepäraselt viiulit mängima või vabalt kolmes keeles rääkima, siis sellega võib leppida. Kui aga laps ei oska sihte seada, plaane teha, otsuseid vastu võtta ning tahtejõudu ilmutada, siis ilma parandusteta siin hakkama ei saa.

Saavutada edu iseseisva inimese kasvatamisel ei saa kerge olema. Seda sellepärast, et aju selle osa kujunemine, mis vastutab inimese eluvõimelisuse eest, lõpeb kiiresti.

Vanemate ülesanne seisneb lapsele õigeaegses iseseisvuse võimaldamises. See just ongi too tähtis võti, mis päästab hilisemast infantiilsusest.

Iseseisvus mähkmetest alates

Psühholoogia kohaselt ei ole võimalik iseseisvust õpetada, seda võib vaid kas võimaldada või lämmatada. See tähendab, et pole vaja asuda lapsele iseseisvust õpetama — ta sünnib juba tänu looduse tarkusele iseseisvana. Ei tohi teda vaid segada oma iseseisvust ilmutamast. Oma vanemlikud ponnistused tuleb aga suunata sellele, kuidas õigesti mõista väikelapse vajadusi, mis esialgu väljenduvad küll vaid nutus.

Juba beebi teab instinktiivselt, millal ta vajab süüa, mitu tundi peab ta magama ning mida teha nende tegevuste vaheaegadel. Ta teab millist mänguasja ta eelistab, anna talle võimalus ise valik teha. Ta teab, millal tal kõht tühi on ja millal ta magada tahab. Lapse vajadusi dikteerivad looduse poolt kaasa antud instinktid . Seega on tema vajadused paika pandud. Kuid päevaplaani peab siiski järgima, kuid see võib muutuda vastavalt sellel, kuidas lapse vajadused kasvades muutuvad.

Alateadvuse tasandil

Võib tunduda, et ei 7-aastane, veel vähem 3-aastane ei tea ega mõista, mis on eesmärk, plaan ja tahtejõud. Ent lapse aju töötab selliselt, et ta on suurepäraselt võimeline selgeks õppima ja püstitama sihte ja tegema plaane. Samuti oskab ta suurepäraselt vastu võtta otsuseid.

Et arendada lapse aju seda osa, mis vastutab eelpool mainitud funktsioonide eest, on hädavajalik, et lapsele võimaldatakse piisavalt tegutsemisvabadust. Ning lapse ajule on täiesti ükskõik, et eesmärgid võivad olla tagasihoidlikud ning plaanid päris pisikesed. (Pottidest ja pannidest torni ladumine nii, et see ümber ei kukuks, on just paras ülesanne, mille väikelaps ise endale püstitab ja siis selle teostamise suunas ka pingutama asub.)

Vaevalt käima õppinud, ei jää laps emast enam sammugi maha. Ta kordab hoolega kõiki ema tegevusi. Lapse mõtlemine pole veel nii palju arenenud, et mõista, mida ja milleks ema seda kõike teeb. Ent lapse aju jätab mängeldes meelde kõik ema toimingud igasuguste esemetega, tegevuste järjestuse ning ka lõpptulemuse. Seega, kui kolmeaastane on koos emaga, mitte aga eraldi toas koos mänguasjadega, siis teab ta õige pea, millises järjekorras kotlette valmistatakse, kus asuvad teatud toiduained ja esemed. Laps on valmis isegi „tuba koristama” ja „lauda katma” külaliste tulekuks, „pesu kuivama riputama” ning palju muudki tegema, mida ema on talle õpetanud.

Matkides

Lihtsamad kodused tööd, mida teeb ema (laps on aga arvamusel, et tema), on väikese lapse jaoks oskuste arendamiseks ja otsuste vastuvõtmiseks, eesmärkide püstitamiseks ja tegevusplaanide koostamiseks. Kuuldes, et ema läheb kööki kotlette praadima, võtab ka ema jälgiv laps enda jaoks vastu otsuse: „Lähen süüa tegema”. Ta püstitab eesmärgi „praadida kotlette” ning koostab mõttes plaanid: „Alguses tuleb lihast mätsida kokku kotletid ning praadida need pannil”. Võttes osa kõikidest nimetatud tegevustest, saavutab laps oma püstitatud eesmärgi. Mis siis, et tegelikult teeb kotlette ema.

Vabaduse aste

Vältimaks hilisemat abitust, peab juba väikesele lapsele andma lisaks koos tegutsemisele ka isikliku tegevusvabaduse, ilma milleta on võimatu iseseisvust ilmutada. Ent täielik vabadus ei saa olla piirideta. Selleks on olemas keeld: „ei tohi”. Ka kõige väiksem laps saab sellest ütlemisest aru, kui seda öeldakse intonatsiooniga, mis väljendab kas rahulolematust või ohtu. Sellest väljendist saab alguse ka inimese kõlbeline kasvatus: Kui ei tohi, aga nii väga tahaks, siis ikkagi ei tohi. See on reegel, millele laps peab alluma. Lapse jaoks on oluline omandada veel üks reegel, mis aitab tahtejõudu kasvatada: „Kui peab midagi tegema, ent kuidagi ei taha, siis tuleb seda ikkagi teha!”

Allikas: SamaJa