Foto: Shutterstock
Kas oled ehk märganud, kui suurt huvi tunnevad lapsed meie igapäeva toimetuste vastu? Neile meeldib vaadata, kuidas me õhtusööki valmistame, riideid pesumasinasse tõstame, tolmu pühime ja põrandaid peseme. Meie, täiskasvanud, ei näe nendes tegevustes üldiselt midagi erilist. Kodused toimetused võivad meie jaoks lausa tüütuna näida ning vahel eelistame, et hoopis keegi teine need meie eest ära teeks. Väikelapsed aga nii ei mõtle!

Laste jaoks on meie toimetused midagi väga erilist ning tähtsat. Midagi sellist, milles iga hinna eest kaasa lüüa või mida ise teha.

Meie jaoks on iseenesest mõistetav, kuidas endale klaasi vett kallata või nina nuusata. Need on sellised tegevused, mille juures me arvatavasti isegi ei mõtle, vaid tegutseme automaatselt. Kuid lapsed sünnivad siia ilma eelneva teadmiseta, kuidas midagi tehakse või kuidas mingis olukorras käitutakse. Kuidas nad saaksidki teada, kui neile pole näidatud?! Me peame lapsele näitama, kuidas me kannust vett klaasi kallame, klaasi suu juurde toome, joome ning pärast joomist klaasi lauale tagasi asetame. Alles siis on lapsel teadmised, mille põhjal saab ta hakata ise tegutsema ja enda oskuseid lihvima. Esimese eluaasta lõpuks on laps jõudnud meid väga palju jälgida ning nüüd, kui tal on jalad all ja kaks vaba kätt, ei jõua ta ära oodata, et ise ja meiega koos tegutsema hakata.

Väikesed lapsed soovivad kõiges kaasa lüüa. Nad tahavad nõudepesumasinat tühjaks laadida, lauda katta, riideid kuivatist välja võtta, ennast ise riidesse panna ja koduloomadele süüa anda. Need on tegevused, mida lapsed näevad meid päevast päeva tegemas, seega peavad need väga olulised ja vajalikud olema. Ka lapsed soovivad lüüa kaasa olulistes asjades. Nii kasvab nende iseseisvus ja enesekindlus. Lapsi juhib selle kõige juures sisemine jõud, mis paneb neid tegutsema (kirjanduses kasutusel mõiste Horme). Me näeme seda siis kui beebi hakkab keerama või roomama ja me näeme seda ka siis kui laps soovib endale ise sokke jalga panna või söögitegemises kaasa lüüa. See sisemine jõud on nii tugev, et selle vastu ilma tagajärgedeta võidelda on võimatu. Selle jõu vastu töötamine toob kaasa rahulolematu lapse, kelle vajadused areneda ja inimesena kasvada on katmata. Kuid kui teeme valiku last oma tegevustesse kaasata ning pakkuda talle võimalusi eakohaseks iseseivuseks, on lastega koos toimetamine tõeline nauding.

Mida meeles pidada, et lastega koos toimetamine kulgeks sujuvamalt:

Turvalisus ennekõike!

Me ei tohiks kunagi lasta lapsel teha midagi, mis on ohtlik talle endale, kellelegi teisele, keskkonda kahjustav või antisotsiaalne. Me ei soovi, et selline käitumine lapse jaoks normaalsuseks kujuneb, seega peame koheselt sekkuma ning sellise tegevuse lõpetama. Saame seda teha siiski last austaval ning viisakal viisil, nii nagu me sooviksime, et meiega käitutaks. Näiteks, kui laps määrib võinoaga võid leivale ning paneb seejärel noa suhu. See ei saa kindlasti olla vastuvõetav käitumine, sest terava noaga oleks see väga ohtlik. Saame hellalt lapse käe suu juurest eemale suunata ning öelda:” Ma ei saa lasta sul nuga suhu panna, see on ohtlik.”

Lapsed vajavad piire!

Meie eesmärk on küll pakkuda lapsele võimalikult palju vabadust ning võimalusi iseseisvuseks, kuid see ei tähenda, et laps võiks teha mida iganes. Lapsed vajavad piire, sest see aitab neil luua oma peas sisemist korda ning see omakorda annab neile turvatunde. Kui teil on kodus kokkulepe, et toas palle ainult veeretatakse, siis peaks see kokkulepe iga kord kehtima. Vastasel juhul läheb laps segadusse ning ei saa aru, miks vahel võib toas palli ka visata ning vahel mitte.

Valmista ennast emotsionaalselt ette!

Püüa meeles pidada, et laps alles õpib neid meie jaoks nii tavalisi tegevusi. Ta ei ole saanud nii palju kordi harjutada kui meie, seega ei saa ta ka veel nii vilunud olla. Varu kannatust ning ole valmis, et võib tekkida päris palju segadust, õrnad esemed võivad puruneda ning laps võib hakata tegema hoopis teist tegevust kui sinul plaanis oli. Kui lapsed alles harjutavad laua katmist, võib ikka ette tulla, et midagi kukub ning läheb katki. Ka asjade purunemine on väärtuslik õppetund, sest kuidas muidu peaks laps teada saama, et taldrik läheb katki kui maha kukub. Kui lapsi tegevustesse kaasad, pane enda jaoks väärtuslikumad puruneda võivad esemed kuhugi ära. Küll tuleb ka nende kord.

Hangi lapse mõõtu päris töövahendid!

Me soovime, et lapsel oleksid kõik eeldused õnnestumiseks ja ta saaks kogeda eduelamust. Üheks väga oluliseks teguriks on lapsele sobivas mõõdus kvaliteetsed, mugavad ja funktsionaalsed töövahendid. Ka me ise jääks hätta kui peaksime pea meetri pikkuse noaga salatit hakkima või meie jaoks liiga suurest ning raskest klaasist jooma. Lapsel võiks kapist vabalt saadaval olla temale sobivas mõõdus taldrikud, kausid, joogiklaasid, kannud ja söögiriistad ning see võimaldaks tal ise lauda katta. Väike lõikelaud ja esimeseks noaks sobiv sakinuga annavad võimaluse toiduvalmistamisel kaasa lüüa.

Pane asjad valmis enne kui last osalema kutsud!

Väikelapsel ei ole veel enamasti seda püsivust, et jääda ootama kuniks sina asju valmis paned, ta tahab kohe aktiivselt osaleda. Selle aja peale kui sina vajalikke asju alles otsid ja kohmitsed, on ta arvatavasti juba jalga lasknud ning endale uue tegevuse leidnud. Üpris suur on ka tõenäosus, et tekkinud on paras segadus, mis võib su motivatsiooni plaanitud tegevuse elluviimiseks kahandada. Võid panna vajalikud asjad valmis juba eelmisel õhtul või lapse lõunaune ajal ning need õigel hetkel lihtsalt välja tõsta.

Kutsu last osalema!

Kui kõik on valmis, kutsu laps endaga koos tegutsema. Kuigi ta nagunii soovib kaasa lüüa, löövad ta silmad särama kui kutsud teda endaga koos midagi tegema või palud tema abi. “Tule, lähme peseme koos puuviljad ära!” või “Ma pean poekoti lahti pakkima, mul oleks sinu abi vaja!” on arvatavasti palved, mille peale väikelaps lausa jookseb kohale. Neile meeldib kui keegi nende abi palub.

Näita tegevusi ette rahulikus tempos!

Väikesed lapsed vajavad kauem aega info läbitöötlemiseks. Kui me hakkame kiirustama, ei jõua nad jälgida, lähevad segadusse ja stressi ning see lõppeb huvi kadumise või pettumuse ja nutmisega. Näita tegevusi ette rahulikult, jättes lapsele piisavalt aega jälgimiseks ja info töötlemiseks. Kui midagi kätega näitad, ära samal ajal sõnu kasuta, sest siis koondub lapse tähelepanu sinu suule ja sõnadele.

Pea meeles, miks me seda teeme ning naudi protsessi!

Laps on kaua jälginud neid tähtsaid tegemisi ja soovib nüüd ise ka neid oskusi lihvida, tunda end tähtsana ja kaasa lüüa. Kui laseme lapsel seda teha, muutub ta iseseisvamaks ja seeläbi kasvab tema enesehinnang ning teda jääb läbi elu saatma suhtumine “Ma saan hakkama!”.

Soovitused on koostanud Eliisa Silmet Montessori kasvatuspõhimõtete järgi. Silmet kogub Hooandjas ka tuge, et rajada Montessori perekeskus Eestisse! Loe lähemalt siit ja anna hoogu!