EESTI EMADE LOOD: kolme lapse ema ei hakka ilustama — emaks olemine on kõige raskem töö maailmas
Olen Melani, kolme lapse ema. Vanim 10a, keskmine 8a ja noorim 1,4a. Ma armastan oma lapsi, kodu, meest. Aga ka mul on raske. Jah, ise olen endale sellise elu loonud, ise valikud teinud, keegi pole mulle elus midagi peale sundinud. Minu valikud on olnud teadlikud. Siiski, on asju, mida ma ei taha endale tunnistada.
Näiteks oli mul meelest läinud, et väikelapsega öösel üleval istuda kuude kaupa, polegi minu meelistegevus. Või et rinnaga toitmine võib ühel hetkel nii vastumeelseks muutuda, et olengi oma lapse valmis nälga jätma (jah, mu 1.4a tütar saab siiani rinnapiima, sest see rahustab teda ja mul pole selle vastu suurt midagi, kui mõned harvad hetked välja arvata).
Minu päevi täidab pidev liikumine. Ma ei istu, ma ei vaata telekat, ma ei loe ajakirju või raamatuid. Mitte, et ei taha, lihtsalt ei saa. Igatsen natuke küll, aga sellega harjub. Väikelaste emadele tuttav olukord. See eest saan palju olla õues, sest pere väikseimale lapsele meeldib õues mängida, jalutada, uudistada. Oskan olla selle üle õnnelik. Ütlen tihti, et ma ei ole kunagi haige just seetõttu, et mul on pidev värske õhu kilp ümber.
Mul on elus väga vedanud. Olen leidnud töö, mida armastan. Kohe nii palju, et peale kolmanda lapse sündi naasin tööpõllule 2 nädalase lapse kõrvalt. Kuidagi sain asjad toimima. Teen tööd küll mõned tunnid nädalas aga sellest piisab, et mehest mitte sõltuda. See on hea tunne ja aitab väga palju kaasa õnnelikuks emaks olemisele.
Peale esimese lapse sündi vaatasin halvustavalt emade suunas, kes imikute kõrvalt tööl hakkasid käima. Mulle oli see arusaamatu. Nüüd ma ei vaata töölkäivaid väikelaste emasid enam kunagi sedamoodi. Olen saanud tundma, et kui sa midagi nii väga armastad, siis sa jõuadki kõike enam-vähem tasakaalus hoida. Lastel on ema, aga minul olen mina ka. Praegu teisiti ei taha ja ei oska.
Tegelikult ei ole emadele vaja palju, et me oleksime õnnelikud. Jah, mul viskab teinekord täitsa ära, kui jälle vedelevad mingid sokid põrandal aga seda suurem on rõõm, kui prillaud on alla pandud või õhtul on nagu võluväel keegi laste rattad kenasti keldrisse viinud. Või siis need üksikud korrad aastas, kui issi on teinud katset koristada tube. Kui prügikast on välja viidud ja nõud on masinasse hüpanud.
Väikesed asjad, aga ometi nii suured. Tühised tegemised, aga ometi nii kaalukad. Emaks olemise argipäev. Mõnikord nöörivad tegemised meid aga nii kinni, et unustame emaks OLEMISE. Et nagu rohkem koristajad, kokatädid, autojuhid, pedagoogid, kamandajad, õiendajad, kasvatajad, karistajad...Sellistel hetkedel ma lihtsalt vaikin ja vaatan oma lapsi, oma meest ja tõden, et õpin iga päev.
