Eesti laste suutervis on Põhja-Euroopa üks halvimaid: kui lapsel on hammastes augud, on see lapsevanema tegemata töö

Uuringud on näidanud, et Eesti laste suutervis on Põhja-Euroopa üks halvimaid, kuigi hambaarsti juures käimine on lastele tasuta. Milline on täiskasvanud elanike suutervis, seda uuritakse praegu üle-eestilises täiskasvanute suutervise uuringus.

Tartu Ülikooli ortodontia dotsent Triin Jagomägi rääkis Kuku raadio saates „Kuue samba taga“, et suutervise teemal võib teavitustööd teha lõputult ning nii tulebki üha korrata kuldreegleid, mis tagavad nii täiskasvanutele kui ka lastele terved ja tugevad hambad ning hambakaarte õige arengu. „Kui 4–6-aastasel lapsel tekivad hambaaugud, tasub põhjust otsida paar aastat varasemast ajast, mil hambaauk arenema hakkas. Kui lapsel on hammastes augud, ei ole see mitte lapse, vaid lapsevanema tegemata töö,“ ütles Jagomägi, viidates lapsevanemate rollile laste suutervise tagamisel.

Kõigil tasub meeles pidada aga hambaarstide mantrat: käi kaks korda aastas hambaarsti juures ja pese hambaid kaks korda päevas, janu kustutamiseks joo vett, söögikordade vahel pea kolm tundi pausi ning parem on probleeme ennetada, kui neid hiljem lahendada.

Hambumusanomaaliad

Meie tsivilisatsiooni haigus on hambumusanomaaliad. Kuigi need muutuvad nähtavaks pigem vanemas eas, saavad need alguse nooruses, juhul kui suuõõnes on midagi valesti.

„Hambumuse seisukohast on tähtsad nii keel, huuled kui ka põsed, mis ümbritsevad hambakaari. Kui seal on tasakaal paigast ära, ei püsi ka hambakaar sirge. Kui teeme hambakaare mehaaniliselt sirgeks, aga tasakaal on ikka paigast ära, ei saa me ortodontidena ka tulemust garanteerida. Suure tõenäosusega tuleb hambumusanomaalia tagasi. Seepärast tuleb suuõõne funktsioonid erinevate meetoditega ümber kujundada,“ kirjeldas Jagomägi, lisades, et probleemiga tasub kindlasti tegeleda, sest hambumusanomaalia ei lähe ajaga ilusamaks, vaid süveneb.

Suuõõne funktsioonianomaaliad pärsivad õiget hambumust ja hingamist

Seda, miks tekivad suuõõne funktsioonianomaaliad, ei mõisteta praegu veel täielikult. Teada on, et neid esineb maailmas aina enam. Sellised anomaaliad võivad pärssida loomulikku ninahingamist ja tekitada omakorda hambumusprobleeme.

Jagomägi tõdeb, et suuõõne funktsioonianomaaliaid on Euroopas raske uurida, kuigi probleemsete patsientide arv liigub tõusujoones. Nimelt on suur hulk patsiente juba noorelt saanud mingisugust abi näiteks logopeedilt või kõrva-nina-kurguarstilt, paljudel on eemaldatud mandlid või adenoidid.

Et probleemi olemust paremini uurida, vajavad teadlased aga patsiente, keda ei ole veel ravitud. Selleks on nad pööranud pilgu Vietnami poole, kus tervishoiu- ja meditsiinisüsteem ei ole nii arenenud kui Euroopas. Sealsed suuõõneprobleemidega lapsed ei ole üldjuhul ravi ega muud abi saanud. Praegu uurivad Tartu Ülikooli teadlased Vietnamis suuõõne funktsioonianomaaliaid näiteks 6–8-aastaste ja 16–18-aastaste vanuserühmades.

Sellised uuringud on äärmiselt tähtsad, sest seni ei ole teadlastel palju teadmisi, millele toetuda. Näiteks ei ole teada, miks ja millal anomaaliad tekivad ning kas neid on võimalik ennetada.

„Enamik lapsi sünnib nina kaudu hingajana. Kui imik aga ei hinga nina kaudu, on tal raske rinnapiima imeda. Me ei tea, millal need asjad valesti hakkavad minema. Fakt on see, et suu kaudu hingamine on vale. Selleni viib mõni takistus ninahingamisel. Kui õhk nina kaudu edasi ei pääse, võib probleem olla suurenenud adenoidides või mandlites. Neid eemaldades ei saa me aga loota, et laps hakkab kohe nina kaudu hingama. Kui ta pole seda kunagi varem teinud, siis ta ei peagi seda oskama – seda tuleb uuesti õppida. Valeharjumuse ümberkujundamine eeldab pikka ja järjepidevat tööd,“ rääkis dotsent.

Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul Tartu Ülikooli ortodontia dotsendi Triin Jagomägiga Kuku raadio saates „Kuue samba taga“.