Foto: Erakogu
Arvasin, et ma olen last algusest peale sedamoodi kasvatanud, et tulevikus lasteaiaga lihtne harjuda oleks - päevagraafik on üpris klassikaline ning elementaarsed viisakusreeglid ei ole võõrad. Lasteaias kohapeal aga selgus, et on asju, mille peale ma kodus üldse ei olnud tulnud.

Kutt on nüüd kuu aega regulaarselt sõimes käinud. Tundub, et hakkab meile kõigile juba täitsa harjumuspäraseks saama — hommikul ärgates noogutab rõõmsalt küsimusele, kas lasteaeda ka läheme. Nuttu ei ole olnud ja õhtuti saame õpetajatelt krapsaka lapse.

Aga päris toredaid seikasid on ka juba ette tulnud.

Näiteks meeldib Kutile juba üpris pisikesest peale treppidest üles-alla käia ning ma ei ole tal ka keelanud seda teha. Õppis ammu ära, kuidas ohutult alla saada ning kui seda kahel jalal hakkas tegema, leidis uue hobi — viimaselt trepiastmelt alla hüppamine. Juba ülevalt alustades viipab ta sõrmega alumisele astmele ja tuletab teistele meelde, et ta kavatseb sealt hüpata. Olen siis selgitanud, et jaa, ainult viimaselt tohib hüpata, sest ülevalt poolt seda tehes võib asi kurvasti lõppeda. Paar päeva lasteaias käinud, kutsus õpetaja mu enda juurde ja küsis, et khmm, kas Kutt teiega ka trepiastmelt hüppamist harrastab? Ma vastasin entusiastlikult, et jaa, talle väga meeldib seda teha. Õpetaja aga palus seda edaspidi mitte väga soosida, kuna lasteaias tekitab see neil rühmaga treppidest liiklemisel rohkelt segadust. Pidin nukralt nõustuma — tõesti ei kujuta ette, kuidas 15 pisikest kõik järjest treppidel jänkudena põrkavad. Korraks oli kahju — Kutile ju nii meeldib, aga samas õpetaja palve oli igati mõistetav. Nüüd olen proovinud lapsele selgitada, et lasteaias ei tohi hüpata, kodus võib. Ei teagi, kas nii on õige, aga ma ei raatsinud päris ära ka keelata. Seni on toiminud.

Ühel teisel päeval tuli õpetaja taas minu juurde küsimusega, et kas Kutt kodus ka armastab kätega süüa. Lõin silmad põrandale — armastab tegelikult küll. Jälle minu tegemata töö — ma annan talle küll igal toidukorral lusika või kahvli, kuid laps miskipärast eelistab ikka söögiriista ühes käes hoida ja samal ajal vaba käega süüa. Ma ei ole sellest numbrit teinud, kuna arvasin, et küll ta ka peagi inimese moodi seda tegema hakkab. Õpetaja taas lahkel ilmel palus, et äkki võiks ikka siis kodus ka hakata suunama lusikat rohkem kasutama. Lubasin seda teha. Hetkel veel ei näe arenguid — äkki varsti.

Rühmakoosolekul palusid õpetajad vanematelt, et kõik suunaksid oma lapsi rohkem ise riietuma. Et vaikselt võiks hakata nad endale ise näiteks õueriideid selga saama. Kas tõesti juba kahesena peaksid nad seda oskama, mõtlesin oma peas. Kutt ei oska tossegi jalga panna! Siis aga meenutasin aega, mil Preili lasteaiateed alustas ja turgatas, et tegelikult riietas ta end suuremas osas siis juba ise. Ta oli siis aasta ja üheksakuune. Ilmselgelt olen Kutiga olnud veidi liiga mugav ema — ise teda riietades saame kiiremini minekule. Pean end selles osas parandama.

Paari päeva eest tuli Kutt enne ööunne minekut mu juurde ja palus, et talle raamatut loeksin. Meil ei ole seda kommet veel kodus olnud. Küsisin, kas lasteaias loetakse neile enne uinumist ja sain jaatava vastuse. Taaskord noomisin end mõttes — kuidas ma küll ise pole selle peale tulnud? Kahene oskab ju juba kuulata küll ja pealegi armastan ma raamatuid üle kõige! Preilile lugesime Härraga aastaid ja aastaid absoluutselt iga õhtu — nii armas harjumus! Kiirelt sai see ka Kuti unerituaali sisse viidud.

Kord olin Kuti õhtul magama saanud ja asusin seejärel ta tuba mänguasjadest koristama. Kõik klotsid ja pallid ja pusled ja autod olid mööda tuba laiali — mõistlik on need õhtul kokku korjata. Siis aga kihvatas mu sees — miks mina seda teen? Laps magab. Ta läks uinus toas, mis oli nagu sõjatanner ning hommikul ärgates on imeväel iga mänguasi omal kohal. Mida see talle õpetab? Päeva peale ma olen tal ikka palunud enda järel asju kokku vahel korjata, aga õhtuti leian ikka eests ellise toa, nagu see täna oli. Kuidas ta lasteaias hakkama saab — seal peab ju iga mängu lõppedes lelud kokku korjama. Ma ei taha, et ta ainus laiskvorst ja lohakusehunnik oleks. Viimane aeg on talle õpetada, et magama ei minda enne, kui mänguasjad on igüaks omas kodus!

Milliseid uusi ja unustatud kombeid teie lasteaiast olete üle võtnud, või vastupidi — lasteaia tõttu neist loobunud?