Anett ja Ruubin käivad koos ka väljas söömas, seekord Ristikheina kohvikus. | Fotod: Hele-Mai Alamaa, Anett Kutti täname: ristikheina kohvik
Olime Ruubinile näputoitu pakkudes valmis selleks, et ees ootavad juustesse kleepuvad makaronid ja lendavad lihapallid. Õnneks polnud segadus üldse nii suur ja lapsel oli rõõmu palju.

Olin kogu aeg arvanud, et beebi lisatoit tähendab püreesid ja lusikaga söötmist. Seda ajani, kui lugesin Pere ja Kodu eriväljaandest Beebi näputoitumisest ning hankisin Gill Rapley ja Tracey Murketti eesti keeldegi tõlgitud raamatu “Näputoit”. Ideel tundus olevat jumet! Mulle meeldis mõte usaldada last, pakkuda talle söömiseks stressivaba ja mängulist õhkkonda ning lasta tal endal toidukoguseid valida. Rinnapiima saades on ju laps see, kes kontrollib, kui palju ta sööb. Miks peaksin selle vabaduse talt ära võtma, kui päristoitu andma hakkan?

Olime abikaasaga näputoiduideest lummatud.