Foto: Maaleht arhiiv
"Meie peres on 5-aastane poeg ja 8-aastane tütar. 8-aastane käib jube novembrist peale nagu uni: emme, kas päkapikke ei olegi tegelikult olemas? Samal ajal vaatab mulle suurte ehmunud silmadega, hinge kinni hoides, suu sisse väike poeg," kirjutab oma mureliku loo Ketrin.

Ma ei oska sellele midagi vastata, ausalt! Kas peaksin oma lapsele ütlema, et oleme tema senise elu talle valetanud ja päkapikke tõepoolest ei ole? Olen püüdnud kuidagi keerutada, aga on ilmselge, et vastus teda ei rahulda, sest ta küsib aina uuesti. Mees leiab, et võiksime vanemale lapsele ausalt ära rääkida, kuidas asjad on ja arvab, et on imelik last veenda, et päkapikud ON olemas.

Mina muretsen aga, et tütar saab täieliku trauma, kui talle tõe avaldame. Ja kas me siis peaksime talle ütlema, et pesamuna ees tehku nägu, et päkapikud on olemas? Ehk siis valetagu ise ka? Samas on mure ka selles, et tütre klassis osad usuvad päkapikke ja osad ei usu. Osad vanemad on pahased, et lapsed räägivad teistele lastele, et päkapikke pole olemas. No kuidas ma saan last keelata, kui ta oma kahtlusi teistega jagab?