Erista jonnihooge ja arenda ta aju: üks lihtne arusaam võib mõjutada otseselt ja kohe seda, kuidas me lapsi kasvatame ja distsiplineerime
See katkend Daniel J. Siegel ja Tina Payne Brysoni raamatust "Lapse ajukeskne kasvatus. 12 murrangulist strateegiat, kuidas aidata lapse mõistusel areneda" õpetab sind eristama kaht tüüpi jonnihooge ning reageerima vastavalt soovitud tulemusele, arendades samal ajal lapse aju.
Kardetud jonnihoog võib lapsevanema jaoks olla üks kõige ebameeldivamaid olukordi. /…/ Enamik lastevanemaid on õppinud, et jonnihoole reageerimiseks on olemas ainult üks hea viis – ignoreerimine. Vastasel kombel annate lapsele teada, et tal on olemas võimas relv, millega teile vastu astuda, ning ta hakkab seda üha uuesti ja uuesti kasutama.
Aga mida ütlevad uued teadmised ajust jonnihoogude kohta? Kui teate, et on olemas ülemine ja alumine aju, siis mõistate, et tegelikult esineb ka kahte tüüpi jonnihooge. Ülemise aju jonnihoog leiab aset siis, kui laps otsustab põhimõtteliselt endast välja minna. Ta langetab teadliku otsuse jonnima hakata, et teid mõjutada ja terroriseerida, kuni ta saab seda, mida tahab. Hoolimata tema dramaatilisest ja näiliselt südamest tulevast anumisest, võib ta jonnihoo aga kohe lõpetada, kui seda soovib, näiteks kui annate tema nõudmistele järele või tuletate talle meelde, et ta kaotab kohe mõne talle väärtusliku õiguse. Ta saab jonnihoo peatada seepärast, et kasutab sel hetkel ülemist aju. Ta suudab oma emotsioone ja keha kontrollida, olla loogiline ja langetada häid otsuseid. Ta võib jätta mulje, nagu oleks ta täielikult kontrolli alt väljunud, kui ta keset kaubanduskeskust karjub: „Ma tahan neid printsessikingi kohe praegu!” Kuid sellisel juhul laps teab, mida teeb, ning kasutab strateegiat ja manipulatsiooni ihaldatud tulemuse saavutamiseks – et jätaksite kõik muu pooleli ja ostaksite kohe talle need kingad.
Lapsevanem, kes tunneb ära ülemise aju jonnihoo, saab anda sellele ainult ühe selge vastuse: terroristiga ei tohi kunagi läbirääkimisi pidada. Ülemise aju jonnihoog nõuab tugevaid piire ning selget arutelu sobiliku ja sobimatu käitumise üle. Heaks vastuseks oleks antud olukorras rahulik selgitamine: „Mõistan, et oled kingade üle elevil, aga mulle ei meeldi see, kuidas sa käitud. Kui sa seda kohe ei lõpeta, siis sa ei saa neid kingi ja ma pean sinu pärastlõunase külaskäigu sõbra juurde tühistama, sest sa näitad mulle, et sa ei suuda end hästi talitseda.” Seejärel on oluline, et viiksite need karistused ka ellu, kui ebakohane käitumine jätkub. Kui kehtestate kindlad piirid, siis aitate lapsel harjuda ebasobivate tegude tagajärgedega ja õppida oma impulsse kontrollima. /…/
Alumise aju jonnihoog on aga hoopis teistsugune. Selle puhul läheb laps endast nii välja, et ta ei suuda enam oma ülemist aju kasutada. Näiteks saab teie väikelaps meeletult vihaseks, et kallasite talle juuste pesemiseks vett pähe, ja hakkab karjuma, loobib mänguasju vannist välja, vehib metsikult rusikatega ja püüab teid nendega tabada. Sellisel juhul on tema alumised ajuosad – eriti just mandelkeha – võtnud juhtimise üle ja „kaaperdanud” tema ülemise aju. Ta ei ole lõimitud olekule ligilähedalgi. Tegelikult tähendavad tema keha täitvad stressihormoonid, et peaaegu ükski osa tema kõrgemast ajust ei saa täies ulatuses töötada. Selle tagajärjel ei suuda ta sõna otseses mõttes – isegi hetkeks – oma keha ja emotsioone kontrollida ega kasutada ühtegi kõrgemat mõtlemist nõudvat oskust, näiteks tagajärgedele mõtlemist, probleemide lahendamist ning teiste tunnetega arvestamist.
Kui teie laps on sellises mittelõimunud seisundis ja on alanud täieulatuslik alumise aju jonnihoog, siis läheb vaja hoopis teistsugust vanemlikku käitumist. Ülemise aju jonnihoos oleva lapse puhul peab vanem seadma talle kiiresti kindlad piirid, kuid alumise aju jonnihoo korral on sobilik palju hoolitsevam ja lohutavam käitumine. /…/ Tihti on seda võimalik teha hooliva puudutuse ja rahustava hääletooni abil. Kui laps on juba nii häiritud, et ta võib teha haiget endale või kellelegi teisele või ähvardab hakata asju lõhkuma, siis peate ta võib-olla tugevasti käte vahele võtma ja teda jutuga vaikselt rahustama, viies ta samal ajal kuskile eemale.
Olenevalt lapse iseloomust võite katsetada erinevaid võtteid, kuid kõige olulisem on, et aitaksite tal rahuneda /…/ Alles siis, kui ülemine aju on taas pildil, saate hakata probleemile loogika ja mõistuse abil reageerima. („Kas see ei meeldinud sulle, kui issi sul niimoodi juukseid pesi? Kuidas peaksime sinu arvates järgmine kord su juukseid pesema?”) Kui laps on muutunud vastuvõtlikumaks, siis saate rääkida ka sobilikust ja sobimatust käitumisest ning võimalikest tagajärgedest („Ma tean, et sa olid väga vihane, sest sulle lendas vett näkku. Aga see ei ole õige, et sa vihaseks saades teisi lööd. Sa võid kasutada sõnu ja öelda issile: „ See ei meeldi mulle. Palun lõpeta.””) Niimoodi distsiplineerides säilitate oma autoriteedi – see on ülioluline –, kuid seda tehes saate tugineda palju teadlikumale ja kaastundlikumale olekule. Ja teie laps võtab õpitu palju suurema tõenäosusega omaks, sest õpetate seda siis, kui ta aju on õppimisele palju vastuvõtlikum.
/…/
Suhelge, ärge nuhelge – pöörduge ülemise aju poole
Küsige endalt, kas pöördute päeva jooksul lapsega suheldes rohkem tema ülemise või alumise aju poole. Kas suhtlete tema ülemise ajuga? Või päästate valla tema alumise aju? Vastus sellele küsimusele võib määrata paljuski ära selle, millised on meie delikaatselt tasakaalustatud kasvatushetkede tulemused. Järgnevalt jutustab Tina meile loo, kui ta koges just seesugust hetke oma pojaga:
Sõime ühes Mehhiko restoranis, kui märkasin, et minu neljaaastane poeg on lauast lahkunud ja seisab umbes kolme meetri kaugusel asuva samba taga. Hoolimata sellest, kui väga ma teda armastan ja kui armas ta suurema osa ajast on, ei meenunud mulle sugugi armsus, kui nägin tema vihast trotslikku nägu ja meie laua suunas korduvalt suust välja pistetud keelt. Mõned naaberlaudades istuvad inimesed märkasid seda ning vaatasid mu abikaasa Scotti ja minu poole, et näha, kuidas me kavatseme seda olukorda lahendada. Sel hetkel tundsime Scottiga nendepoolset survet, hindavaid pilke ning ootust, et teeksime lapsele selgeks, millised reeglid restoranis käitumisele kehtivad.
Poja poole sammudes ja siis tema juurde kükitades mõistsin selgelt, et mul on valida kahe võimaliku lahenduse vahel. Võimalus nr 1: võisin kasutada traditsioonilist käskimist ja nõudmist ning alustada klišeeliku manitseval toonil esitatud ähvardusega: „Noorsand, lõpeta nägude tegemine. Mine istu laua taha ja söö oma lõunat edasi või sa ei saa magustoitu.”
Mõnikord võib võimalus nr 1 olla sobilik lahendus. Kuid minu väikese poisi puhul oleks see verbaalne ja mitteverbaalne vastuseis vallandanud tema alumises ajus – teadlased kutsuvad seda „roomaja ajuks” – kõikvõimalikud kergesti süttivad emotsioonid ja ta oleks hakanud mulle vastu võitlema nagu rünnaku alla sattunud roomaja.
Või võimalus nr 2: võisin püüda ligineda tema ülemisele ajule, et meelitada temalt välja vastus, mis väljendaks pigem mõtlemist, mitte ei oleks võitlev ega kergesti süttiv.
Teen muidugi oma poiste kasvatamisel piisavalt vigu (nad räägiksid teile neist meeleldi), kuid just eelmisel päeval olin pidanud vanematele loengu, milles olin selgitanud kõike ülemise ja alumise aju kohta ning seda, kuidas vanemad saavad kasutada igapäevaseid väljakutseid – ellujäämishetki – võimalustena laste arengu toetamiseks. Minu poja õnneks oli see kõik mul veel värskelt meeles. Otsustasin võimaluse nr 2 kasuks.
Alustasin tähelepanekuga: „Paistab, et sa oled vihane. Kas see on nii?” Mu poeg krimpsutas vihaselt nägu, pistis keele uuesti suust välja ja teatas valjult: „Jah!” Tegelikult tundsin kergendust, et ta siinkohal peatus, sest see poleks mind sugugi üllatanud, kui ta oleks öelnud oma uusima lemmiksolvangu ja kutsunud mind Peerunägu Jonesiks. (Vannun, et ma ei tea, kust nad selliseid asju õpivad.)
Küsisin, mille pärast ta vihane on, ja sain teada, et ta on maruvihane, sest Scott oli talle öelnud, et ta peab ära sööma vähemalt poole oma quesadilla’st, enne kui võib magustoitu võtta. Selgitasin talle, et saan aru, miks selline asi võib valmistada pettumuse, ja ütlesin: „Nojah, issi on väga osav läbirääkija. Otsusta ära, mis oleks sinu arvates õiglane toidukogus, mille peaksid ära sööma, ja mine räägi siis temaga sellest. Anna mulle teada, kui sul on vaja plaani väljamõtlemise
juures abi.” Sasisin ta juukseid, naasin lauda ja vaatasin, kuidas poja taas armsaks muutunud näol mänglesid kõvale mõttetööle osutavad märgid. Tema ülemine aju oli kindlasti töös. Tegelikult oli see tema alumise ajuga sõjajalal. Olime senini suutnud plahvatust vältida, kuid tundus, et temas võis ikka veel susiseda ohtlik süütenöör.
Umbes viieteistkümne sekundi pärast naasis poeg lauda ja ütles Scottile vihasel toonil: „Isa, ma ei taha süüa ära poolt oma quesadilla’st. Ja ma tahan magustoitu.” Scotti vastus
klappis täiuslikult minu omaga: „Olgu, aga mis on siis sinu arvates õiglane kogus?”
Vastuses oli kuulda aeglast ja kindlat otsustavust: „Mul on sulle vaid üks sõna: kümme ampsu.”
Selle ebamatemaatilise vastuse muutis veelgi naljakamaks tõsiasi, et tema kümme ampsu tähendas, et ta pidi sööma ära rohkem kui pool quesadilla’t. Scott võttis niisiis pakkumise vastu, poeg kugistas oma kümme ampsu rõõmsalt alla ja siis veel magustoidu ning kogu pere (ja ka teised restoranikülastajad) said nautida lõunat ilma teiste vahejuhtumiteta. Meie poja alumine aju ei saanud hetkekski kogu võimu enda kätte, mis meie õnneks tähendas, et tema ülemine aju osutus sel päeval võitjaks.
Kordan veel, et võimalus nr 1 oleks olnud täiesti sobiv, isegi kohane, kuid see oleks tähendanud, et oleksime jätnud võimaluse kasutamata. Meie poeg oleks jäänud ilma võimalusest näha, et suhted koosnevad sidemest, suhtlemisest ja kompromissist. Ta oleks jäänud ilma võimalusest tunda julgust, et ta saab ise otsuseid langetada, end ümbritsevat maailma muuta ja probleeme lahendada. Lühidalt öeldes oleks ta jäänud ilma võimalusest treenida ülemise aju kasutamist ja seeläbi ka selle arendamist.
Kiirustan ka märkima, et kuigi valisin võimaluse nr 2, pidime Scottiga ikkagi tegelema poja ebasobiliku käitumisega. Kui meie poeg oli taastanud enda üle parema kontrolli ja suutis ka tegelikult kuulata, mis meil talle öelda on, siis arutasime temaga, kui oluline on olla restoranis lugupidav ja näidata häid kombeid ning seda isegi siis, kui tal ei ole hea tuju.
See näide illustreerib, kuidas lihtne arusaam ülemise ja alumise aju tööst võib mõjutada otseselt ja kohe seda, kuidas me lapsi kasvatame ja distsiplineerime. Pange tähele, et väljakutsuva olukorra tekkides küsis Tina endalt: „Kumma aju poole ma tahan nüüd pöörduda?” Ta oleks võinud saada seda, mida tahtis, vaidlustades poja arvamuse ja nõudes, et ta muudaks kohe oma käitumist. Tal oli poja silmis piisavalt suur autoriteet, et poeg oleks talle kuuletunud (kuigi vastumeelselt). Kuid selline lähenemine oleks vallandanud alumise aju ning poja viha ja kogetud ebaõiglus oleksid tema sees möllama hakanud. Selle asemel pöördus Tina hoopis poja ülemise aju poole, aidates tal olukorra läbi mõelda ning leida viis, kuidas isaga asjad läbi rääkida.
