Karolini pereblogi| "Mida sa päev läbi teed?"

Sünnituspuhkus, emaduspuhkus, lapsehoolduspuhkus... sisaldavad kõik sõna "puhkus", mis on tekitanud väga väära arusaamise, et lapsesaamine on üks mugav viis lihtsalt paar aastat kodus jalad seinale visata. Reaalselt ainsad inimesed, kes tõesti teavad, mida tähendab lapsega kodus olemine, on ainult need, kes ka ise parajasti või vähemalt mõne aja eest sama on teinud. Isegi mu ema, kes ometi on üles kasvatanud kolm last, ei mäleta enam, kuidas see oli ja kergitab imestunult kulmu kui ma midagi teha ei saa või jõua.

Mu abikaasa on väga mõistev, juba tund-kaks üksi lapsega olles näeb ta, et ega tema kõrvalt väga palju muud teha saagi kui... teda jälgida. Ometi tajun ma vahel ka tema suunast (võib-olla pigem kujutan ise ette, sest olen hirmus enesekriitiline) kerget imestust, et ma pole näiteks mõnd kodutööd ära teinud või kuskil käia jõudnud. Olen ju hommikust õhtuni kodus. Miks kodu korras pole? Ta pole seda minult nõudnud ega küsinud, aga mulle piisab pilgust ja näiteks asjaolust, et nii kui ta saapad jalast võtab, hakkab ta tuhinal kraamima. Isegi kui ta teeb seda heast tahtest, näib see mulle demonstratiivne.

Aga mida need emad siis päev läbi kodus teevad? Võin ausalt öelda, nad koristavad ja nad teevad süüa. Aga nad teevad seda umbes kolm korda päeva jooksul ja õhtuks on ikkagi uuesti segamini ja toit pole valmis. Võib-olla olen mina ise hädine ja veidi läbi kukkunud, aga minu päev näeb välja selline:

Hommik

Laps ärkab 7-8 vahel hommikul, pärast mida panen ta potile ja riidesse. Kella 9-ks proovin talle hommikusöögi valmis saada. Samal ajal kui ma toitu valmistan, on kolm varianti:

1. Ta tiirutab pahaselt ümber minu ja teeb "mäm-mäm!";

2. Ta käib koera veekaussi ümber kallamas, WC-paberi rulli potti viskamas, telekapulte varastamas, sahtlites sobramas ja ma pean köögist edasi-tagasi pättuseallika juurde jooksma;

3. Ta nokitseb rahulikult oma asjadega. Viimane variant, ilmselgelt, on kõige harva esinevam.

Seejärel söödan talle hommikusöögi (kui tegu on pudru või muu vedelama asjaga, söödan, kuid tahkemaid asju sööb ta ise). Kohe pärast söömist pean ta potile panema, et püüda kinni suurem varandus. Et ta sellel püsiks, istun ta juures ja näitan talle raamatuid. Kui häda õnnestub, on tore, kuid vahel tüdineb ta enne potist, panen mähkme ja saan üsna pea seda taas vahetada ja peput pesta. Püüan kiiruga puhtaks pühkida ka tema söögitooli ja pesta ta nõud, et need oleksid lõunasöögi ajaks uuesti puhtad.

Ja siis on mänguaeg. Ehitame klotsidest, uurime raamatuid, õpime loomi... mida iganes. Aga see on meie aeg koos mürada ja tegutseda.

Lõuna ja pärastlõuna

Enne lõunaunne minekut annan lapsele keefirit ja kerge snäki (st ta sööb sooja toitu alles pärast lõunaund, olen avastanud, et talle sobib nii rohkem). Õnneks on ta nõus magama toas, mis tähendab, et tema une ajal saan ma tõesti oma asjadega tegeleda. Esimene pool mu "oma asjadest" on see, et teen ära voodi, panen lapse toas asjad oma kohtadele tagasi ja käin kiiresti pesemas ning vaatan hetkeks ise peeglisse. Siis teen veidi tööasju ja kui ennustan, et laps võiks varsti ärgata (ta magab enamasti kell 12-14 või 13-15), hakkan lõunasööki valmistama.

Kui laps ärkab, on ideaalis toit valmis, kuid kui pole, kordub sama trall, mis hommikul. Aga vahel loobun ja panen ta lihtsalt kamapallidega koos söögitooli istuma ja ootama.
Kui söödud, on jälle potiaeg, siis kasin söögitooli, nõud ja lapse puhtaks ja lähme õue. Õueminek võtab aega terve i-ga-vi-ku. Esiteks tuleb end üsna paksult sisse pakkida, teiseks vihkab laps viimasel ajal riietumist, mis tähendab, et ajan teda iga riideesemega mööda tube taga ja keskmiselt kulub otsusest õue minna reaalselt õue jõudmiseks vähemalt 20 minutit. Kell, muide, on nüüdseks juba kolm või neli.

Õhtu

Enamasti käin lapsega koos ka toidupoes ära ja tagasi tuppa jõudes on taas mänguaeg. Tavaliselt on ta pärast õues käiku väsinum ja tegutseb meelsasti omaette. Sel ajal teeme ka mitmed majapidamistoimingud koos, näiteks meeldib talle pesumasinasse asju laadida ja nuppe vajutada. Kui ma põrandat pühin, tahab ta enda väikese harjakesega kõik üle teha. Kui aknaid-peegleid tema kätejälgedest puhtaks pesen, nühib ta hoolsalt enda niiske salvrätiga kaasa. Annan talle kerge õhtuoote ja hakkan samal ajal õhtusöögile mõtlema, mis ideaalis võiks valmis olla kell 18. Abikaasa jõuab koju. Toad on segi. Sest diivanipatjade maha loopimine, esikus jalanõude laiali vedamine, oma mänguasjakasti ümber kallamine jne võtavad lapsel ainult hetke. Kõiki neid asju koristan päeva jooksul vähemalt viis korda, aga alati on nad just siis uuesti laiali kui mees ukse avab.

Igatahes, siis on isa aeg lapsega mängida ja mürada kuni ma toidu valmis saan. Kell 19 viib mees lapse vanni ja mina samal ajal koristan õhtusöögi valmistamise ja söömise tagajärjed. Siis teeme koos lapse õhturutiinid (pidžaama, hambapesu, raamatute vaatamine) ja emb-kumb meist (vahel mõlemad) on lapsega kuni ta uinub. Enamasti magab ta kella poole üheksaks.

Niisiis, mida ma terve päeva teen? Tegelen lapsega. Ja see on täiesti okei, aga see pole kindlasti puhkus, sest nagu öeldakse: pole nõudlikumat ülemust kui väikelaps! Olen sellega rahul ja naudin lapsega kodus olemist sajaprotsendiliselt, AGA ootan ja eeldan, et ka seda hinnataks ja väärtustataks nii nagu teisi tööl käivaid inimesi. See on töö nagu iga teine... aga ilma vabade päevadeta.

NB! Päevad pole muidugi vennad. On päevi, mil on ka beebikool, käime sõbra juures mängimas või oleme linnas tegusad. Aga nii 90% päevadest mööduvad just niimoodi kahekesi askeldades. Ja nii möödub see enamikel emaduspuhkusel olevatel naistel. Juhuks kui teid huvitas, mida nad päev läbi teevad.

Ja noored emad, kirjutage, kuidas teie päevad mööduvad!