Karolini pereelu| Kas sa valvad oma last? Kogu aeg?
Minu (ja tõenäoliselt enamike lapsevanemate) suurim hirm on, et mu lapsega juhtub midagi. See hirm tekkis minusse juba rasedana ja on absoluutselt suurim ja kõikehaaravaim mu elus. Äkki ta jääb haigeks? Saab midagi ohtlikku kuskilt kätte... kukub... Ja nii me valvame päevast päeva oma lapsi, et nendega midagi ei juhtuks.
Mitte mõista valesti, vati sees ma last ei kasvata, aga on ilmselge, et kui sul on nii väike laps, et tema teod jõuavad mõtlemisest ette, tuleb neil üpris pingsalt silma peal hoida.
Mind ajendas sellest kirjutama hiljuti juhtunud traagiline õnnetus Mustamäel, kus täpselt minu poja vanune laps kukkus kõrgelt aknast ja sai surma. Veetsin mitu päeva mingis mullis, püüdes aduda, kuidas on selline õudus võimalik ja mida võib tunda see ema. Ja mõned kuud tagasi kaotas välismaal elu kohe-kohe neljaseks saav poiss kui talle jäi kurku põrkepall, mis oli teoorias igati eakohane ja samas nii suur, et keegi ei oskaks selles ohtu näha. Ja need õnnetused juhtusid sekunditega. Üks hetk ja ongi kõik. Ja siis, oma igapäevaseid toimetusi tehes, tuleb mulle paratamatult aeg-ajalt sisse see hirm. Tean, et laps mängib turvaliselt oma toas, kus pole midagi, mis teda väga ohustada võiks, aga mis siis kui... ? Ja siis viskan sorteerimises oleva pesu käest või nõudepesuharja kraanikaussi ja olen jooksusammul ta toas. "Huh, kõik on korras." See pole normaalne, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei andestaks endale iialgi kui temaga juhtuks midagi ainult selle pärast, et ma teda ei jälginud. Samal ajal ma tean, et mõned õnnetused on absoluutselt vältimatud ja neid juhtub ka siis, kui oled andnud endast parima.
Vaatan oma kodus ringi ja mõtlen, mida me oleme siin teinud või muutnud, et lapsel oleks võimalikult turvaline. Kodukeemia on kõrgel kappides, kõrge mööbel seinte külge kinnitatud, aknalauad nii kõrged ja muu mööbel neist eemal, et ta nendele ei roni. Aga kõik pistikupesad ei ole kaitstud ja televiisor pole veel seina kinnitatud. Ja ta ulatub juba köögi tööpinnalt asju haarama, kas me jälgime piisavalt, et kõik noad ja muu kraam oleks servast piisavalt kaugel? Ühesõnaga... üks suur valvamine ja põdemine käib. Aga ta on üheaastane. Minu jaoks ei ole see "mängib pikalt omaette teises toas" või "panen papud jalga ja saadan üksinda aeda" vanus.
Mind huvitab, kui suured muretsejad on teised lapsevanemad? Kas ka teil on kogu aeg üks silmapaar kuklas lisaks või annate ka päris pisikesele vabad käed omaette toimetamiseks?
