Võõrastega kaasa ei lähe

Esiteks peaksid sa kaotsiminekuvõimalusest lastele rääkima hakkama juba üsna varakult. Kaheaastased suudavad mõista lihtsamaid käsklusi ja me oleme ka kirjutanud imelistest lugudest, kuidas nii väiksed on oma vanemate elu päästnud, helistades õigel ajal päästeteenistusse! Nii et ära seda vestlust edasi lükka. Ja arvesta, et pead sellest rääkima iga kord enne väljaminekut, sest muidu meeles ei püsi, õpetab portaal Parents.

Esiteks ära hirmuta teda, et võõrastega rääkida ei tohi. Lapsed arvavad, et koledad ja hirmsad võõrad näevad inetud välja, haisevad või räägivad inetut juttu. “Võõras” on nende jaoks pealaest jalatallani kole. Nii et nad ei mõistagi, et ka normaalse välimuse ja toreda jutuga onu või tädi võib endast ohtu kujutada.

Teiseks: võõrad saavad teda aidata, kui ta peaks hätta sattuma. Ka politseinik ja kiirabitöötaja on tema jaoks tundmatud, kuid neilt võib alati abi paluda.

Oluline on meeles pidada, et võõrastega võib alati rääkida, aga mitte iial ei tohi kuhugi minna ilma, et sellest vanematega enne räägitaks või neilt luba küsitaks. See on esimene asi, mida tuleb lastele õpetada ja pidevalt meelde tuletada ning see juhend on neile ka lihtsasti mõistetav.

Püsi paigal

Kui oled ära eksinud, jää paigale. Ära mine kaugemale, ära püüa tagasiteed leida, kui sa ei tea, kus sa täpselt oled või kus on vanemad. Jää paigale, et emme või issi saaks sind üles leida. Kellegagi kaasa minna ei tohi, sest siis on emmel veel raskem su asukohta kindlaks teha.

Hüüa emmet tema õige nimega

Õpeta lapsele, et kui ta peaks su silmist kaotama, kutsub ta sind su õige nimega. Kui ta on teiste laste hulgas ja kõik hüüavad “emme!”, on sul raske teda märgata ja leida ning kui keegi peakski ta hädakisa kuulma, ei suuda ta sind kohe tuvastada. Laps peaks teadma ka su ees- ja perenime, et ta saaks võõrale (kellega, nagu sa juba tead, ta tohib rääkida) öelda, kes sa oled ja tema aitab tal sind üles leida.

Mõned vanemad arvavad, et appihüüdev laps on kiskjatele lihtne sihtmärk. See ei vasta tõele. Perverdid ei otsi lapsi, kes suudavad appi karjuda ja ennast märgatavaks teha, nende sihiks on lapsed, kes istuvad vaikselt ja keda keegi tähele ei pane.

Küsi teiselt emmelt abi

Kui laps kaob ära, püsib samas kohas ja karjub abi, kuid see teda ei päästa, tulebki nüüd minna abi otsima. Esimene, kelle poole pöörduda, võiks olla teine ema. Kui ühtegi ema ei paista, võiks see olla vormiriietuses töötaja — politseinik, turvatöötaja, meedik vms. Aga see reegel kehtib juba suurematele, kes suudavad vormiriietuse ära tunda.

Ema on sellepärast eriti hea variant, et nad mõistavad lapse muret ja nad võtavad seda tõsiselt, kartmata, et neid seksuaalkurjategijateks peetaks. Meestel võib see probleem tekkida. Nii et kehtib reegel: püsi paigal, karju ema nime ja siis küsi lähedalasuvalt (lastega) naiselt abi.

Räägi ohutusest igapäevaselt

Kõige ohtlikum on lapse jaoks see, et ta ei tea, kuidas ohuolukorras käituda. Seetõttu on elutähtis lastega kõigest juba varakult ja rahulikult rääkida ning neile õpetussõnu jagada. Näiteks kaubamajas käies küsi ta käest, mida ta teeks, kui ta peaks su silmist kaotama ning siis räägi talle, kuidas oleks õige käituda. Võib pöörduda ka näiteks poemüüja poole. Turvamehi lapsed mõnikord pelgavad, aga tasub rääkida, et nemad ongi selleks, et aidata

Oluline on last mitte ära hirmutada ja sisestada talle, et maailm on üks hirmus ja kole koht, sest nii ei julge ta üldse üksinda nina toast välja pista. Julgusta ja kinnita talle, et emme-issi tulevad alati appi ja leiavad ta igal juhul üles, kui ta teeb kõik nii nagu õpetatud, siis leiate ta kiiremini.

Mängi rollimänge

Ilmselt saad iga õpetliku lause peale vastu kümme “miks” küsimust ja see on eakohaselt ka täiesti normaalne. Seetõttu on parem ohuolukorrad rollimängudega läbi käia — mängides jääb lapsele kõik paremini meelde ka.

Harjuta koos sõbrannaga: lase lapsel rannas või poes “ära kaduda” ning harjutage siis läbi, kuidas tuleb paigal püsida, nime hüüda ja teise täiskasvanu/ema käest abi küsida.

Märgista laps ära

Kirjuta lapse särgi peale, käsivarrele, kinga sisse, jopetaskusse vms kohta oma nimi, lapse nimi ja enda telefoninumber. Tänapäeval on nii palju vahendeid, millega last n.ö märgistada ja need on tõesti asjalikud ja kasulikud. Õpeta lapsele, kus su telefoninumbrit leida ja vajadusel teisele täiskasvanule näidata, et ta saaks sinuga ühendust võtta.