Foto: Adobe Stock
Preili sündis, kui olin kahekümnene. Tahtsin kõike teha õigesti ja õigeaegselt, olin mingi täiesti hüpersuperaktiivne — vara iseseisvalt sööma, riidesse, asjalikuks, kõike peab oskama ja muidugi ei tulnud kõne allagi, et ta võiks kaua mähkmes käia. Lapsel polnud veel jalgugi all, kui ma talle potitamist hakkasin tutvustama.

Pooleteisesena oligi Preili päeval ja paar kuud hiljem ka öösel kuiv. Patsutasin endale õlale — võisin endaga rahule jääda. Tegelikult tagantjärele tean, et laps oli ise väga tubli ning kõik läkski kui lepase reega.

Kuti sündides olin juba kümme aastat targem ning enam nii tühiste asjade pärast põdeda ei viitsinud. Arvasin, et ei tegele potitamisega niipea. Siis aga jäin Tirtsu ootama ning mõte kahest mähkmes lapsest korraga tekitas mu peas muret — ehk ikkagi peaksin Kuti enne potilapseks saama, kui uus beebi majas? Nii võtsingi aasta ja neljakuusel poisil mähkme alt, asendasin aluspükstega ning lootsin parimat. Sai kasitud ja pestud omajagu, aga enne väikese õe sündi oli lõpuks Kutil asi selge ning mähkmed minevik.

Ometi ei läinud temaga kõik sugugi nii kergelt, kui Preiliga. Potile harjutamine võttis mitmeid kuid ja palju energiat. Pissiloike koristades korrutasin endale kui mantrat, et kaks last on varakult potile saadud — kolmandaga võtan vabalt! Pole siis ei oma noorusehullust peal ega ka uue beebi tuleku kiiret. Las Tirts pissib mähkmetesse nii kaua, kui kulub, mina enam sellega ei kiirusta. Piisavalt tubli oldud, nüüd võin üks kord laiselda ka.

Tirts on nüüd peagi 11kuune ja ta isegi ei tea, mille jaoks pott on. Ometi vahel leian end taaskord mõttelt, et nüüd oleks ju vaikselt see aeg, kus võiks hakata näitama. Algul mängeldes istumas käia ja tutvumas… siis aga meenub endale antud lubadus, et seekord ma ei kiirusta. Ei taha, et sellest saaks jälle mingi suur projekt. Liiatigi, kuna kolme lapsega on muudki tegemist kodus piisavalt, et mitte endale tööd tühjast juurde tekitada. Teisalt tean, et lastega on ikka maru lihtne küll kõikjal, kui nad juba potil käivad ja pole mingit mähkmemajandust. Kahe otsaga asi, eks.

Palju öeldakse, et potitamisega on hea algust teha suvisel ajal — et siis laps saab rohkem paljalt ringi joosta. Mina olen selles osas täiesti vastupidisel arvamusel ja leian, et parim aeg mähkmetest priiks saada on just talv. Suvel on käike ja ringitõttamist nii palju, et neid momente, mil ilma mähkmeta olla, on minimaalselt. Mähked maha ja jalga, maha ja jalga aga tekitab lapses liigset segadust. Võib-olla need pered, kes elavad kuskil maal ja lapsed saavad hommikust õhtuni oma hoovis ringi joosta, ehk neile tõesti on suvi parem aeg. Meile korteriinimestena aga tähendab suvi minimaalset kodus olekut ja päris potitamise alguses ei ole kuigi tore last mähkmeta külla ja reisile võtta. Sügistalvisel perioodil aga oleme tubasemad ning kodus on kõige parem harjutada. Õue minekuks küll tuleb mähe jälle alla panna, aga talvel on mänguväljakukülastused vaid tunnised, suvise kolme asemel.

Seega — tõenäoliselt käib meie Tirts selle suve ja uue talvegi veel vapralt mähkmega ringi. Proovin sellest mitte suurt projekti teha ning katsun jälgida pigem lapse märguandeid. Mul polegi veel kaheaastast mähkmelast olnud — ehk seekord siis näen sellistki.

Mida teie potitamisest arvate? Millal on õige aeg sellega algust teha ning kui suur laps võiks mähkmevaba olla? Kas õdede-vendadega on kuidagi erinevad kogemused?