Erakogu
Sest... Neid on kolm, nad on kärsitud ja nad on püsimatud, seega on nad korduvalt kiigest alla kukkunud ja seega minus tekitanud külmajudinad, kui nad kus iganes mänguväljakul kiikuda tahavad.

Appi, minust on saanud kiigefoob!

Ma armastan kiikuda! Armastasin lapsena ja armastan siiani. Kiiking, suured külakiiged, aga ka niisama kettide või nööride otsas jõlkumine.
Kuskilt on ka kõrvu jäänud, et laste ajutööle mõjub hästi, kui laps armastab kiikuda ja seda sageli teeb. Ei tea, kas tõsi ka, aga sellist väidet olen kuulnud. Koroonapaguluses üksi lastega Haapsalus olles tellisin lausa teise kiige meie imepisikesse korterisse, et kaks last saaks korraga kiikuda ja sel ajal oli see ka hea võimalus pisikesed hetkeks neisse nö puuridesse pista, et ise samal ajal põrandaid pesta. Ja siiani ka kõik mu kolm last armastavad kiikumist. Ilmselt mina ise ka ikka, aga see eest on mul tekkinud kohutav hirm selle ees, kui mu lapsed tahavad kiikuda. See on lihtsalt JUBE!

Mul lihtsalt tuleb külm higi nahale sellest mõeldest juba.. Kui Saara kiigub, on kõik ok, tema soovib vaid, et ma talle non-stop taevani hoogu teeksin. Kaksikud naudivad ka suurt hoogu ja hoo pealt pole keegi alla hüpanud, pigem on see juhtunud, kui kiik hakkab seisma jääma, mina mõne teise lapsega tegelen ja kiiges olija ütleb “välja”, siis on mul umbes-täpselt veerand sekundit aega reageerida, et kohal olla ja ta sealt välja tõsta, sest vastasel juhul ajab ta end seal juba püsti ja kukub üle ääre alla. Help! Ma reaalselt käiksin suure kaarega kõigist kiikedest mööda, kuniks neil pisikestel ka ohutunne rohkem selge on.

Ptui, ptui, ptui — õnneks on sellised õnnetused meil siiani ikkagi hästi lõppenud ja mänguväljakutel pehemele liivale kukkudes pole neil isegi nuttu tulnud, aga see kõik kirjeldatu on nagu mu üks SUUUUR õudusunenägu ja palvetan, et selline aeg kiiresti mööduks. Seniks aga püüan kiikesid kaksikutega vältida või pistan nad sinna vaid juhul, kui saan ühega neist personaalselt tegeleda. Olgem hoitud!

Appi, kui põnev!

Teine teema ka. Üks väga põnev avastus oli mul viimasel ajal — peegelkaksikud!

Kurtes kosmeetikule, kuidas mu ühemuna kaksikud saavad küll nii erinevad olla, küsis ta, kas ma pole mõelnud, et ehk on tegu peegelkaksikutega (Mirror Twins)? Meh, misasjadega? Ma polnud sellist väljendit kuulnudki! Ja hakkasin hiljem kodus googeldama.. appikene kui põnev lugemine!

Millega siis tegu? Tegemist on ikka identsete kaksikutega (kõik peegelkaksikud on identsed, kuid kõik identsed kaksikud ei ole peegelkaksikud), kuid nende sarnasused asetsevad vastaskülgedel. Näited — kui ühel on sünnimärk paremal põsel, siis teisel võib see olla samas kohas, kuid vasakul pool, juuksepööris võib olla ühel päripäeva, teisel vastassuunas, küll võib olla üks kaksikutest parema-, teine vasakukäeline ja äärmuslike juhtudena paiknevad nende siseorganid peegelpildis.

Täiesti uskumatu teadus, kas pole? Olin täiesti hämmingus seda infot ammutades. Tekkepõhjus olevat viljastatud munaraku hilises jagunemise ehk siis kui tavaliselt identsete kaksikute puhul jaguneb munarakk kaheks hiljemalt 8. päeval pärast viljastumist, siis peegelkaksikute puhul toimub see 9-12. päeva jooksul. Eriti äratas mu tähelepanu kirjeldus peegelkaksikute iseloomude kohta, kui sageli on üks kaksikutest ekstravert ning teine introvert.

Erakogu

Ahhh, nii Ariel ja Aurora ju! Ma olen sageli kirjeldanud, kuidas need kaks on nagu öö ja päev! Samuti kui hakkasin mõtlema sellisele pisiasjade, et ühel tüdrukul tuli esimesena suhu vasakpoolne, teisel parempoolne alumine hammas. Ning tagatipuks hakkasin ma ka nende juuksepööriseid uurima ja kujutate te ette — need ongi ühel päri-, teisel vastassuunas!

Tundub, et olen saanud ühele suurele küsimärgile oma peas vastuse!

Meie pere tegemiste kohta saad rohkem teada SIIT!