Kuidas lapse eneserahuldamisele reageerida, et ta eluaegseid komplekse ei saaks?

Lapsed hakkavad oma suguelundeid uurima juba imikueas ning avastavad peagi nende puudutamisega kaasneva naudingu. Kuidas lapse eneserahuldamisele reageerida, et ta eluaegseid komplekse ei saaks?

On täiesti tavaline, et praeguste vanemate ning vanavanemate lapsepõlves olid alasti keha ja selle puudutamine midagi häbiväärset. Nii on varmad tulema ka keelavad reaktsioonid, kui täiskasvanu avastab väikelapse oma suguelundeid uurimas, puudutamas või hõõrumas.

Psühhoterapeut Lemme Haldre näeb oma töös aga tihti, et täiskasvanute seksuaalprobleemid on alguse saanud lapsepõlve keeldudest ja tabudest seoses läheduse ning alastiolekuga, samuti keha puudutamisega. “On inimesi, kes tunnevad väga sügavat häbi, kui küsida, kas nad on näiteks tegelnud eneserahuldamisega,” tõdeb ta.

Häbistav keelamine

Väikelapseea keelud juurduvad lapsesse tugevamaltki kui kooliea omad. Pahandamised, keelamised ja häbistamised ei jää tihti sõnaliselt meelde. Küll kinnistub aga sisemusse tunne, et kehaga seotu on midagi halba või häbiväärset.

Kõige rohkem kohtab Haldre, kes on ka Tartu laste tugikeskuse juhataja ja korraldab seksuaalarengu koolitusi lasteaedades, vastuseisu laste eneserahuldamisega seonduvale just lasteaiatöötajate seas. On täiesti tavaline, et lõunauinaku ajal peavad lasteaias olema kõigil lastel käed teki peal ning lapsi, kel ei tule und ja kes kipuvad sel ajal end jalge vahelt hõõruma, keelatakse karmilt.

Haldre sõnul sagenebki väikelaste eneserahuldamine just lasteaias. “Laps ei mõtle, et teen seda, sest see on mõnus. Ta teeb seda sellepärast, et maandada pinget, ärevust või vanemast eemalolekut,” tõdeb ta.

Tänapäevane seisukoht on, et eneserahuldamine on täiesti normaalne nähtus, mis kuulub inimese seksuaalsuse juurde. Kuna alla kolmeaastane laps ei suuda end veel piisavalt kontrollida, pole mõtet ka rangelt nõuda, et ta oma suguelundeid ei katsuks. Kui ta seda teeb, peaks tähelepanu lihtsalt kõrvale juhtima, kutsuma ta näiteks mängima või leidma muud asendustegevust.

Kui lapse kõne on juba nii arenenud, et temaga on võimalik dialoogi pidada, on vaja talle selgitada, et see on tegevus, mida teiste juuresolekul ei tehta. Nagu näiteks ninast tatikollide koukimine. Tuleb öelda, et lõpeta praegu, tee seda teises kohas (näiteks oma toas) või hiljem. “Loomulikult ei pruugi see lapsele kohe meelde jääda. Siis tuleb talle vaikselt meelde tuletada, et ära seda praegu tee, tädid ja onud on ka siin,” soovitab Haldre.

Tüdrukutega karmimalt

Psühhoterapeut tõdeb, et vanemate suhtumine eneserahuldamisse on poiste puhul leebem kui tüdrukute puhul. Juba pelgalt füüsiliste eripärade tõttu avastavad poisid oma suguelundid varem ja vanematel on poistega nende seksuaalsusest lihtsam rääkida. On aga leitud, et just naistel on intiimeluprobleemid tihti seotud lapsepõlves tekitatud valehäbiga, kuna neile on rõhutatud naise emaks olemise funktsiooni, samal ajal kui meeste puhul räägitakse rohkem seksuaalvajadusest. “Poiste masturbeerimist, seksuaalmänge ja võidu pissimist peetakse loomulikumaks. Kui tüdrukud peaksid end uurima või vastastikku suguelundeid katsuma, suhtutakse sellesse palju halvemini,” tunnistab Haldre.

Ka Soome lastepsühhiaater Raisa Cacciatore möönab raamatus “Laste seksuaalkasvatus”, et poisid võivad oma nokut venitada ja inimesed vaid naeravad, aga kui tüdruk paneb sõrme tuppe või end jalge vahelt puudutab, satuvad täiskasvanud ängistusse ja segadusse. “Laste jaoks on tussu ja noku ning kõrv ja nina samaväärselt huvipakkuvad kohad, mida näpuga urkida,” lisab ta. Ja tüdrukud, kes pole tuttavad eneserahuldamisega, saavad täiskasvanuna harva kergesti orgasmi.

Just eelarvamuste tõttu reageerivad vanemad laste sellisele käitumisele järelemõtlematult. “Enne kui jõutakse kaaluda, mida öelda, tuleb suust asju, mida on kunagi endale öeldud. Üheainsa jõhkra hõikega on võimalik lapse tegu räpaseks ja inetuks tembeldada,” kirjutab Cacciatore ja lisab, et lapsesse ei pea tahtlikult istutama mõttetuid komplekse, vaid keeld tuleb esitada sõbralikult. “Nauding, mille tagajärjeks on eneseväärikuse langus, tekitab häbi.”

Cacciatore rõhutab, et ülioluline on, et lapsed oskaksid ja julgeksid nautida toitu, häid elamusi, vaba aega, sporti ja ka oma keha. “Kui laps või noor õpib leidma naudingut argipäevast, kehast ja tervislikust tegutsemisest, pole tal ka suurena vaja äärmuslikke kogemusi ega ennast umbe juua,” toob ta näite.

Nii nagu poiste puhul on tavapärane, et lasteaias minnakse õues koos põõsa taha ja võrreldakse üksteise nokusid, on ka tüdrukute samalaadsed võrdlused täiesti loomulikud, ning lapsi ei tohiks seepärast häbistada.

Ohu märgid

Lemme Haldre juhib laste eneserahuldamisest rääkides tähelepanu siiski ka varjukülgedele. Kui laps end aeg-ajalt rahustamiseks stimuleerib, tuleb võtta seda kui normaalset nähtust, ent kui masturbeerimine muutub sundkäitumiseks või laps hakkab selleks kasutama abivahendeid või kaasama ka teisi lapsi, peavad täiskasvanud kindlasti valvsaks muutuma.

Nimelt võib lapsel sel juhul olla mitteeakohaseid seksuaalkogemusi, teda on võib-olla väärkoheldud või on ta pidevalt ärevuses. Tartu laste tugikeskusesse satub ka lapsi, kes on koos suuremate õdede-vendade või naabrilastega vaadanud netist pornograafiat, ning selle tulemusel on tekkinud mitteeakohane seksuaalkäitumine. Või on vanem naabripoiss stimuleerinud eelkooliealist last, lubades talle midagi vastutasuks.

Haldre lisab, et suhtumises masturbeerimisse on kaks taunitavat äärmust: kõike keelav ja kõike lubav. Viimasel juhul on vanemad väga liberaalsed ega sekku lapse eneserahuldamisse mingilgi moel. “Kuid ka see pole õige,” rõhutab Haldre. “Inimesed elavad siiski ühiskonnas ja siin kehtivad teatud normid. Laps peab enne kooli selgeks saama, et eneserahuldamine on isiklik tegevus, seda ei tehta teiste juuresolekul ja teisi lapsi ei sunnita seda tegema.”

Kõikelubavusega kaasneb liiga vara äratatud seksuaalsus, mis samuti hiljem kätte maksab. Nii on leitud, et sellises vaimus kasvanud tüdrukutel esineb puberteedis eakaaslastest sagedamini depressiivsust. Lastel, kelle seksuaalsust on liialt vara stimuleeritud, tekivad samasugused traumanähud nagu väärkoheldud lastel.

Õpeta oma lapsele

• Õpeta põnni näiteks lihtsate piltide abil tundma kehaosi: siin on kõrvad, jalad, kõht, noku, käed, pea jne. Oluline on alati lõpetada neutraalselt, mitte suguelunditega, et laps tunnetaks kõiki kehaosi võrdsetena.

• Selgita hügieeni põhimõtteid. Iga inimene võib ka nokut/tussut katsuda, aga puhaste kätega, et pisikud ei läheks sisse.

• Räägi, millised on isiklikud kehaosad, mida me võime oma kehaga teha ning mida võib või ei tohi teha teiste juuresolekul. Näiteks: “Ise võid oma nokut katsuda ja kui emmega arsti juurde läheme, võib ka tema vaadata, kas noku on terve. Aga kui mõni onu sulle käe püksi paneb, siis seda kindlasti ei tohi teha ja sellest peab kohe emale rääkima.”

• Oma keha tuleb kaitsta. Pepusse, tussusse, kõrva ega ninna ei tohi midagi pista.

• Mida väiksem laps, seda vähem peaks keskenduma detailidele.

Unnutamine

Soome vastava ala spetsialistide Raisa Cacciatore ja Erja Korteniemi-Poikela ettepanekul võiks väikelaste eneserahuldamisest rääkides kasutada hoopis sõna “unnutamine”. See tähendab lohutuse, turvalisuse ja hea enesetunde taotlemist oma keha puudutamise kaudu näiteks siis, kui laps on üksi, murelik, stressis või püüab uinuda. Unnutamine võib olla ka unemänguasja silitamine, voodilina nurga imemine või mõni muu rituaal.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Pere ja Kodu aastal 2012.