Foto: Erakogu
Jaaah. Iga päev. Koguaeg. Tasub Tirtsul vaid hetkeks millegi vastu huvi üles näidata, midagi kätte haarata, kui vend on platsis ja õekeselt mänguasja käest tirib. Harilikult selleks, et ise sellega mängida. Vahel aga isegi mitte mängimiseks, vaid lihtsalt, et ära võtta. Näiteks vahel võtab ta beebil luti suust ja viskab lihtsalt teise toa otsa.

Kahepoolene Kutt ei ole kümnekuuse Tirtsu suhtes kunagi ülemäära hoolitsev olnud. Ta on tema kohalolu üldiselt lihtsalt aktsepteerinud, sellega harjunud. Vahel ta isegi tahab, et Tirts oleks temaga koos lastetoas, et üksi igav poleks. Mõnikord kutsub õekese pallimerre koos endaga hullama. Eriti meeldib talle osaline olla, kui tunneb end suurema ja osavamana — teeb õele kiigehoogu, aitab mähet vahetada. Kui sokid on kadunud, aitab neid otsida ning hoiab beebil veetopsi, et viimane saaks sellest juua. Mingit kallistamist, paitamist siiski kuigi sageli ette ei tule. Tirts seevastu on venna suhtes palju emotsionaalsem — läheb kohe esimese kutsumise peale, käib tal järel ning jälgib. Naerab venna vigurite peale. Kui vahel saab siiski kalli, siis sulab suure naeratuse saatel. Ja andestab, kõik-kõik andestab!

Üks periood kippus vend väiksemale liiga tegema. Kord tõukas, siis lõi, hammustas varbast. Vahel viskas mõne mänguasjaga. Olime juba täitsa hädas, et kuidas me taolisest koledast käitumisest ometi lahti saame — nagu nad korraks kahekesi juhtusid, oli sekunditega kosta beebi nuttu. Ajapikku õnneks halb komme möödus ning viimased kuud enam ei ole me haigettegemist täheldanud. Jõudsime juba juubeldada. Siis aga asendus see asjade käest võtmisega. Ja taas oleme me ahastuses!

Tirts on venna suhtes väga kannatlik. Loovutab üsna probleemivabalt oma mänguasjad ja lutigi, kui vaid vend õnnelik on. Meie siis kõrval püüame siluda — anna ikka tagasi. Mängige kordamööda. Või asenda lelu millegi muuga, kui soovid just sellega mängida, mis õel pihus. Vahel toimib — vend annab siis õele mingi suvalise teise mänguasja ja võtab ihaldatu tal pihust. Seni Tirts lepib, sest ega ta suurt ei hooli veel, mis tal käes on. Vaid paar kindlat lelu on, millest loobumine toob kaasa nutu — näiteks üks laulev telefon. Vend muidugi teab seda ja nii on see telefon eriti soovitud asi, mida Tirtsul käest haarata.

Me oleme kimbatuses. Ühelt poolt on ju tore, et Tirts veel end väga solvatuna ei tunne, kuid teisalt on kurb vaadata, kuidas väikseke ei saa midagi omada, vend kontrollib igat mänguasja. Ei taha, et ta arvaks, et elu peabki nii ebaõiglane olema. Oleme püüdnud selgitada, pahandada, mänguasja beebile tagasi anda. Oleme suuremat venda suunanud teistele mängudele. Miski ei anna justkui tulemust.

Kutil on mitmeid mänge, mis on vaid tema omad. Sellised, mida Tirts ei tohi puutuda. Olen kuulnud, et kadedust ja asjade äravõtmist võib vallandada see, kui korraga peab kõike väikese õega jagama, kuid meil see justkui pole nii. Ka tähelepanu anname talle — üldiselt on ta ikka number üks, kellega mängitakse ja pigem tegutseb Tirts taustal, mitte vastupidi. On ka mänguasju, mis on konkreetselt Tirtsu omad, kuid ka need haarab vend tal käest. Kuidas peaksime edasi käituma? Lihtsalt ootama, et seegi komme möödub, nagu tõuklemise oma? Ignoreerima? Või järjepidevalt käestkistud asja beebile siiski tagasi võtma?

Mis tegutsemistaktikad teil on olnud? Kas see möödub millagi?