Kuuletumine DNA-s? Isegi 1,5-aastased lapsed teavad, et igas grupis tuleb liidrile alluda
Uuringumeetodina kasutati mängukarusid ning eesmärgiks oli selgitada välja laste arusaam inimühiskonnas valitsevatest kirjutamata seadustest ning seda, kas me oleme loomupäraselt hierarhiline liik, kes jaguneb juhtideks ja jüngriteks või on kaasaegne ühiskonnastruktuur moonutanud meie algupärast võrdsusihalust. Lastele kanti ette mitu süžeed, milles osales kolm mängukaru, kellest ühel oli kaks mänguasja, mille ta ülejäänud kahe karu vahel ära jaotas. Seejuures oli üks karu üleannetu ja teine heatahtlik ning otse loomulikult võttis üleannetu karu ka teise mänguasja endale, misjärel avanes esimesel karul kaks valikut — kas õiglus jalule seada või jääda erapooletuks.
Esimese karu roll oligi kõigis stsenaariumides märgiline ning oluliseks oli see, millist karu käitumist demonstreeriti lastele enne mänguasjade jaotamise episoodi. Pooltele katsealustele näidati kõnealust karu käitumas teistega võrdselt ning pooltele liidrina. Teadlased jälgisid seejuures tähelepanelikult, kuhu lapsed oma pilgud suunasid, kuna on teada, et beebide pilk peatub pikemalt objektidel ja nähtustel, mis on neile uudsed ja üllatavad. Tulemused näitasid selgelt, et lapsed üllatusid, kui karu ei kehtestanud reegleid ega karistanud ebaõiglust.
See lubas iisraellannast teadlasel dr. Maayan Stavansil teha järeldus, et kõigil inimestel eksisteerib sisemine autoriteediihalus ning me kõik soosime hierarhiat. “Meie esivanemad puutusid kokku paljude väljakutsetega, mida individuaalselt poleks olnud võimalik lahendada, seetõttu garanteeris gruppi koondumine ellujäämise. Kuna aga ka koos elamine peidab endas väljakutseid, pidid inimesed konfliktide vältimiseks õppima koos eksisteerima ning juhikultus on tekkinud üksnes seetõttu, et kollektiivis elu rahumeelselt sujuks,” kommenteeris dr. Stavans.
Kõik uuringus osalenud teadlased pidid siiski tõdema, et sel korral kogutud andmed pole kindlasti lõplikud. Eriti, kuna lahtiseks jäi asjaolu, et praktiliselt iga 1,5-aastane laps on kogenud seda, et mõni eakaaslane või õde-vend mänguasja ära võtab ning seejärel täiskasvanu olukorra tema kasuks lahendab, mistõttu ei saa välistada, et just seesuguse käitumise tõttu kujuneb lapsel maast-madalast ettekujutus, et autoriteet on positiivne nähtus.
