Olin lugusid väikelastega juhtunud õnnetustest – kuidas põnnid on pesugeeli söönud, väikesi pudinaid ninna või kõrva toppinud – palju kuulnud. Mis seal salata, läinud suvel istusime isegi lastehaigla vastuvõtus, sest meie vanem tütar oli tühja šampoonipude­lisse peitnud mu purunenud pärlikeest pärit pärli. Ei olnud palju vaja, et too pärl leiaks tee väiksesse ninna, sest loomulikult oli tal vaja pärli “nuusutada”.

Nii me siis kahekesi soojal juunikuu õhtul suvekodust Tallinna poole sõitsime, sest ninna kadunud pärl oli leidnud seal hea peidupaiga. Lastehaigla valvearst sai pärast pikka pusimist tolle pärli õnnelikult kätte. Aga millega see võinuks halvemal juhul lõppeda?!

Paar kuud enne seda intsidenti oli sõprade sama vana laps saanud beebi­lukustatud sahtlist kätte pesugeeli kapsli. Ja möödunud kevadel andis sõbranna magamatusest tuleneva väsimuse tõttu oma kolmenädalasele beebile kogemata D-vitamiini asemel sarnases pudelis olnud teepuuõli. Kui totrad õnnetused!

Tagantjärele tarkusena oleks niisuguseid juhtusid kindlasti pidanud vältima. Miks ei visanud ma neid katkisest pärli­keest pärit kurjajuuri kohe minema? Kus olid küll minu ja teiste emade-isade silmad-kõrvad, et taolised olukorrad üldse juhtuda said? Ometi teab iga lapse­vanem, et seda sorti õnnetused leiavad tavaliselt aset hetkel, mil oled tõesti vaid sekundiks tähelepanu kaotanud.

Kas neelas või mitte?

Aga tuleme tagasi sõrmuse juurde. Detsembri­kuus käisin vanema tütre, kolme ja poole aastase Kirkega teatris. Vaheajal kohvikus kohustuslik kook-mahl söödud-­joodud, märkasime pikka järjekorda, mis juhatas lauani. Lauani, kus müüdi iga kolmeaastase lemmiklelusid – värvilisi, helkivaid, kumavaid imepulki, sõrmuseid ja võrusid. Paha aimamata soetasime ka meie sealt lillekujulise vilkuva sõrmuse, mille diameeter tundus ohutult suur – pea 2 cm.

Kui ma sõrmust ostes üldse kahtlesin või kõhklesin, siis meie noorema lapse Emma pärast, kel nüüdseks on vanust aasta ja viis kuud. Seega on ta eas, kus kõik asjad läbivad kontrolli suust läbi käies. Ometi rahustasin end mõttega, et kui ta peaks sõrmuse vastu uudishimu ilmutama, peidame selle tema eest lihtsalt ära.

Kõik läkski algul nii. Aga aasta esimesel päeval pääses sõrmus ikkagi äkki Emma valdusse. Mina võtsin parajasti ahjust toitu välja, abikaasa aitas Kirkele seelikut selga, väike Emma haaras enda kätte vanema õe sõrmuse ja hakkas sellega toimetama. Mõne hetke pärast märkas mees, et sõrmus on tolle väikese inimese käes, keda me peaksime sellest just võimalikult kaugel hoidma. Ja sõrmus oli algosadeks.

Õnn oli see, et panime tähele pisipreili suus olevaid sõrmuse detaile, mille hulka kuulusid kaks nööppatareid ja osa sõrmusest. Esialgu tundus õigeaegne tähelepanek loo positiivse lõpuna. Detaile nii suust kui mujalt kokku korjates tekkis aga kahtlus, et mõni osa on puudu. Kadunud oli spiraali­kujuline patarei kinnitus. Kas ka üks patarei, oli üksnes oletus. Nagu hiljem arstidelt kuulsime, väga tähtis oletus, sest lapsel võib seedetrakti söövitus diagnoosimata jääda, kui ei osata patarei allaneelamist kahtlustada.

Mul süttis ohutuli kohe. Iroonilisel kombel olin paar päeva varem sõbrannalt kuulnud, et patarei allaneelamisel tuleb kohe pöörduda haiglasse. Kuna tema tütar oli alla neelanud väikese legotüki, otsis ta netist infot ja oli jõudnud looni patarei ohtlikkusest.

Abikaasa lootis veel, et äkki on too patarei pudenenud diivani või raamaturiiuli alla. Samal ajal, kui tema kodus patareid otsis, kihutasime meie Emmaga juba lastehaiglasse.

Patarei teekonda jälgimas

Vastuvõtus saadeti meid kiiresti röntgeniüles­võtet tegema. Pildilt nähtu kinnitas meie hirmu, et Emma on patarei alla neelanud. Õnneks rahustas arst mind sellega, et patarei oli üllatavalt kiiresti juba söögitoru läbinud ning jõudnud peensoolde. Kuid patarei on ohtlik ja kontaktil soole limaskestaga võib tekitada söövitust, seetõttu jäeti meid haiglasse jälgimisele. Teisisõnu: jäime ootama, kas ja millal Emma selle patarei loomulikul viisil väljutab.

Pärast esimest potilkäiku patareid veel ei paistnud. Teine röntgeniskäik kinnitas, et koos patareiga oli ta alla neelanud pisikese spiraali­kujulise kinnituse, mis patareisid oma pesas hoidis. Õnneks näitas ülesvõte, et patarei ise oli sooletraktis veelgi allapoole liikunud, mis selliste juhtumite puhul on positiivne areng.

Ajal, mil Emma uinakut tegi, hakkasin netist asja kohta infot otsima. Hirm sai uued mõõtmed, kui jõudsin artiklini, kus jutt käis kahe­aastasest Ameerika tüdrukust, kes oli jõulude ajal alla neelanud suure nööppatarei ja selle tüsistustesse surnud. Tõtt-öelda ei olnud ma patareide ohtlikkusse varem üldse süvenenud...

Tavaliselt kakab Emma kord päevas, kuid oma meeleheitest tulenevalt söötsin talle tol päeval pidevalt banaane ja muud sisse. Järgmisel potilkäigul see kinnitusosake väljuski. Kui õnnelik ma olin! Õhtul valmistusime juba magama minema ja lootsin, et küll järgmisel päeval väljub ka patarei. Olime mõlemad pikali, kui Emma äkki potile küsis. Ja sealt see patarei tuli!

Nagu maailma suurimast murest lahti saanu, jooksin valveõele uudist teatama ja küsima, kas tohime koju minna. Valves olnud arst selleks loa ka andis. Minu suurimad tänusõnad haigla meditsiinipersonalile, tänu kellele olime hoitud!

 Aastas kuni 120 juhtu

Tallinna lastehaigla pediaatriaosakonna juhataja Ülle Tootsi sõnul pöördub nende haigla era­korralise meditsiini osakonda aastas 100–120 last, kes on võõrkeha alla neelanud. Neist 20–30 võetakse haiglasse jälgimiseks või võõrkeha eemaldamiseks.

“Hospitaliseeritud laste hulgas on patarei allaneelanuid umbes 30–50%. Lisaks on neelatud münte, mänguasju, nööpe, ehteid ja juuksenõelu. Viimasel ajal sagedamini ka magneteid, mis on eriti ohtlik juhul, kui alla on neelatud mitu magnetit ja need sooletrakti jõudes soole eri osades kokku tõmbuvad ja soolenekroosi tekitavad,” selgitab dr Toots.

Vanuseliselt on peamiseks ohugrupiks alla nelja-aastased lapsed. Dr Tootsi sõnul võib suuremal lapsel kuni 20 mm diameetriga tablett- või nööppatarei läbida seedetrakti seda kahjustamata ja väljuda koos väljaheitega. Alla üheaastasele on ohtlikud juba 15–16 mm läbimõõduga patareid.

Peamine oht on söövitus

Dr Ülle Tootsi sõnul on nööppatareide põhjustatud hädad tingitud nende kinnijäämisest söögi­toru valendikus (75% juhtudel söögitoru ülemises kitsuses), harvem ka mao ja kaksteistsõrmiku vahelises kitsuses. “Enamikus patareides on aineid, mis lekke korral põhjustavad seedetrakti limaskesta söövitust. Söövitus võib välja kujuneda juba paari tunni möödudes,” selgitab doktor.

Ülle Tootsi tööstaaži jooksul on olnud ka üks haigusjuht, kus tagantjärele kahtlustati patareist tingitud söövitust. “Kuna lähedased algul patarei neelamist ei kahtlustanud, jõudis laps haiglasse liiga hilja ning teda ei olnud enam võimalik aidata,” sõnab arst ja paneb vanematele südamele, et arsti poole tuleb pöörduda kohe.

Kui haiglasse saabub võõrkeha allaneelanud patsient, tehakse talle esmalt röntgenuuring. Uuringu käigus selgub võõrkeha asukoht. “Kui on teada, et tegu on patareiga, siis söögitorus paiknev võõrkeha vajab kohe endoskoopilist (spetsiaalse aparaadi ehk endoskoobi abil) eemaldamist. Kui patarei on liikunud edasi sooletrakti, kasutatakse jälgimistaktikat. Sõltuvalt lapse sooletegevuse aktiivsusest väljub võõrkeha sooletraktist 1–3 päeva jooksul. Kui lapsel tekib palavik, kõhuvalu, veriiste, annavad need märku patarei söövitavast toimest sooles ja sellisel juhul on vaja kirurgilist sekkumist,” räägib doktor.

Kui keelatud, siis keelatud

Mida meie pere aga juhtunust õppis? Kui ma varem ei suhtunud täie tõsidusega hoiatussilti, mis keelab mõne mänguasja alla kolmeaastastele lastele, siis tegelikult on need hoiatused põhjusega. Loomulikult peab tegema endast olenevalt kõik, et ohtlikud esemed lasteni üldse ei jõuaks. Aga kui jõuavad?

Peame ennast abikaasaga kanaemaks ja -isaks, ent õnnetus võib juhtuda kõigiga. Kui laps neelab patarei või on väiksemgi kahtlus, et ta on seda teinud, ei tohi oodata, vaid peab pöörduma kohe arstide poole. See võib päästa lapse elu.

MIDA TEHA, KUI LAPS ON PATAREI ALLA NEELANUD?

Vastab Ülle Toots, Tallinna lastehaigla pediaatriaosakonna juhataja

Kui selgub, et laps on patarei alla neelanud, tuleb kohe pöörduda haigla erakorralise meditsiini osakonda. Võõrkeha võib jääda kinni ka söögitorru, siis on tunnusteks suurenenud süljevoolus, oksendamine, neelamistakistus, valu rinnakutaguses piirkonnas.

Patarei allaneelanud lapsele ei tohi anda süüa-juua ega kutsuda esile oksendamist enne röntgenuuringut. Uuring aitab kindlaks teha patarei asukoha seede­traktis ja võimaldab arstidel määrata edasise ravitaktika. 10–20% juhtudel on tarvis võõrkeha endoskoopiliselt väljutada, ligi­kaudu 1% juhtudel tuleb kirurgiliselt sekkuda.

Kas teadsid, et saad digiajakirja tellides lugeda ka kõiki arhiiviuudiseid mugavalt ja otsida endale huvipakuvaid teemasid? Vaata SIIT