perejakodu Foto: Andres Putting
Lapse jonnimine viitab tegelikult sisemisele konfliktile lapse loomulikus arengus. Täiskasvanudki jonnivad, kuid oskavad oma jonni paremini taltsutada ja lausa iseenda eest oma kiusutuju tagamaid varjata, kuid lapselt eeldatakse, et ta kohe ja paugupealt oma jonni nurka viskaks.

Lapsevanemad suruvad oma teadmatuses maha ja takistavad neid loodusjõude, mis juhivad inimese arengut sünnist täiskasvanuks saamiseni. Nende loomulikku arenguprotsessi pidurdavate eelarvamuste hulka kuuluvad suhtumine lapsesse kui tühja anumasse, mille täiskasvanu peab teadmistega täitma oma äranägemise järgi ning veendumus, et me peame lapse eest ja heaks asju ära tegema, sest ta pole ise nendeks füüsiliselt võimeline.

Esimesed eluaastad on määrava tähtsusega!

Lapse esimeste eluaastate kvaliteedist sõltub kogu tema hilisem areng. Täiskasvanul on sel tasemel kõige rohkem tööd loomulikku arengut soodustava keskkonna loomisel. Lapse aju on esimestel eluaastatel justkui svamm, mis imab endasse kõik, mida ta meeltega oma keskkonnas tajub ja kogu see info talletub alateadvusesse.

Alla kuueaastased lapsed vajavad ja otsivad oma lähikeskkonnas kõige rohkem rutiini ja päris elu puudutavaid tegevusi ning objekte. Kord tähendab kindlat elurütmi ja rutiini, aga ka seda, et igal asjal on oma koht. Mida rohkem korda on lapse ümber, seda õnnelikum ta on, sest see aitab tal orienteeruda ning peas kõike kogetut süstematiseerida ja organiseerida. Selles arengufaasis otsib laps samuti võimalusi uurida pärisasju (nt. potte, panne, lusikaid, lõngasid, karpe, jne), ning kaasa lüüa elulistes tegevustes nagu näiteks söögitegemine, koristamine, pesemine jm. tegevused, mida lapsevanemad kodus teevad.

Järgmises arengustaadiumis huvitub laps rohkem sellest, mis toimub kodust väljaspool. Siinkohal on õpetaja või lapsevanema ülesandeks võimaldada lapsele väljasõite asutustesse (nt. politseisse, haiglasse, muuseumi jne) või kohtadesse (loodusparki, loomaaeda jne), kus tal oleks võimalus näha ja uurida erinevaid ühiskonnastruktuure ja nende toimemehhanisme.

Loe ka seda: 9 nõuannet, kuidas oma teismelisega tülitsemata suhelda

Teismeliste juures nägi professor Montessori vajadust praktilise kogemuse järele ühiskonnas. Nende jaoks on kasulik osaleda sotsiaalsetes projektides, näiteks raha kogumine heategevuse otstarbeks või väike äritegevus. Neid huvitab vastutuse ja raha tähendus.

Eelarvamustest priiks!

Meist enamuse nägemus lastest on mattunud eelarvamuste laviini alla, mistõttu me tihti ei näe, millist potensiaali lapsed endas kannavad. Surudes neile peale täiskasvanud inimeste õppeprogrammi ning meetodeid, ignoreerime nende sisemist õpetajat ja looduse poolt ette kirjutatud arenguprogrammi, mis varem või hiljem viib konfliktideni (nii sisemiste kui lapse ja täiskasvanu vaheliste probleemideni).

Olles teadlikud sellest, mis toimub lapse psüühikas igas vanuses ning pakkudes talle sellist keskkonda, kus ta saab spontaanlselt ja eesmärgistatult tegutseda, loome soodsad tingimused tema harmooniliseks arenguks.