Foto: Pixabay
Lugesin Pere ja Kodu veebis ilmunud artiklit ühest emast, kes otsustas oma lapsele anda väärtusliku õppetunni selle näol, et visata kauaotsitud pinal prügikasti peale seda, kui laps kingituse üle vinguma hakkas. Loetu tuletas meelde ühe seiga minu enda lapsepõlvest.

Loe ka: Liiga julm? Ema andis tänamatult käitunud lapsele karmi õppetunni

Nimelt olin ma umbes viiesena kohutavalt halb sööja - enamik toite tekitas minus okserefleksi. Võisin tundide kaupa laua taga istuda ja toitu jõllitada, suutmata seda suhu panna. Minu vanemad selles osas järeleandmisi muidugi ei teinud ja võitlus söögi üle (või pigem mitte selle söömise üle) oli igapäevane.

Ühel pärastlõunal oli söögiks seljanka, mida ma ei talunud juba isegi mitte lõhna poolest. Magustoiduks see-eest jäätis, mida ma loomulikult soovisin. Jäin jälle oma suppi jõllitama ja neelasin pisaraid, teades, et ei suuda seda süüa. Ühel hetkel sai mu isal mõõt täis ja ta viskas mu jäätise prügikasti ning karjus mu peale. Loomulikult surusin oma supi pisarate voolades endale sisse.

Võib öelda, et see vahejuhtum mõjus, aga mis hinnaga – hakkasin kartma oma isaga sama laua taga söömist, sest ega see juhtunu ei pannud toitu paremini maitsma. Õppisin toitu endale sisse suruma ja söömine muutus aina ebameeldivamaks. Ehkki vahejuhtumist on möödas aastaid, ei suuda ma siiamaani enamikke toite süüa. Ehk on see tingitud nii suurest vastumeelsest ja pealesurumisest?

Ma ei tunne, et see oleks olnud vajalik õppetund. Pigem tekitas see hirmu söömise ja lapsevanema ees, kuid ükski laps ei peaks nende ees hirmu tundma.

Loos kirjeldatud pinali situatsioon oli loomulikult veidi teistsugune, aga siiski ma ei usu, et millegi ära viskamine lapsele n-ö koha kätte näitaks.