Unsplash
Pole mingit kahtlust, et lapsehoidja leidmine on värske lapsevanema jaoks üks närvesöövamaid protsesse, mis nõuab palju aega ja pingutust ning mida sellegipoolest võib väga suure tõenäosusega saata ebaedu. Sest vahel lihtsalt on mõne inimese puhul õige tunne ja vahel ei saa sinna midagi parata, kui hoolimata korrektsest resümeest jääbki “klikk” käimata. Käesoleva kirja autor liigitab Pere ja Kodu toimetusele saadetud vaimukas jutustuses erinevatesse kategooriatesse kõik lapsehoidjaid, keda tal oma pika otsinguteekonna jooksul on õnnestunud kohata.

Ma sain esimest korda emaks 2016. aasta sügisel ning teise lapse sünnitasin täpselt 2 aastat hiljem. Ometigi pole siiani lapsehoidjat leidnud — mis sellest, et otsima hakkasin juba 2 aastat tagasi. Küll aga olen selle aja jooksul kohanud ilmatul hulgal kandidaate, kes kõik isemoodi imelikud. Olgu öeldud, et olen proovinud kõiki võimalikke ja võimatuid kanaleid, kust õiget inimest leida — tuttavate soovitused, sotsiaalmeedia grupid, spetsiifilised lapsehoidjatele mõeldud portaalid ja isegi tööjõudu vahendavad agentuurid. Ikka pole kedagi leidnud. Ja ma pole ainuke — võin küsida ükskõik milliselt lapsega sõbralt-tuttavalt, kõik muudkui otsivad. Kust küll leitakse normaalseid lapsehoidjaid, öelge mulle? Mina veel ühtegi kohanud pole. Just selle tõttu tundsin ahvatlust koostada alljärgnev kategoriseering, mis võib esmapilgul tunduda naljana, aga kahjuks seda pole.

1. Endast liiga heal arvamusel olev teismeline

Endast liiga heal arvamusel olevaid teismelisi olen kohanud kõige enam, mis lubab arvata, et neid liigub “tööturul” ka kõige rohkem. Kõnealusel kandidaadil on põhjendamatult kõrge palgasoov, aga väga vähe kogemust ja vanust — gümnaasiumiõpilane, kes küsib tunnitasuks 10-15 € eurot, samas ette pole näidata muud kui õdede-vendade hoidmist. Enamasti on tegu võrdlemisi hästi sõnu seadva indiviidiga, kes jätab endast kirja teel sümpaatse mulje ja oskab ka sotsiaalmeedias ennast viisakalt presenteerida. Kohapeal selgub aga, et iga lisaliigutuse eest osatakse raha juurde küsida, enda järelt ei viitsita koristada ega isegi lastele süüa valmistada. Korduvalt olen sellise hoidjaga sattunud peale päev otsa kestvale Netflixi maratonile, kus 1- ja 3-aastane vahivad zombistunult täiskasvanutele mõeldud seriaale.

2. Krooniline “tillitaja”

Selliste inimeste olemasolust ja tegutsemispõhimõttest ei saa mina ilmselt kuni surmani aru. Milleks leppida kokku kohtumine, kui pole plaaniski kohale ilmuda? Inimesed loodavad ja arvestavad ju! Ometigi on selliseid indiviide kümneid ja kümneid — neid on isegi vastavatest sotsiaalmeediagruppidest välja visatud ja häbiposti naelutatud. Olen nii palju pidanud selliste “tillitajate” pärast oma plaane ümber tegema, et iga kord, kui mõni uus kandidaat silmapiirile ilmub, on mu automaatseks liigutuseks lasta inimese nimi “Lapsehoidjad Tallinnas” grupi otsingust läbi, et elimineerida järjekordse õnnetuse otsa sattumist.

3. Vanaema

Kui endal vanaema pole, võib selline hoidja väga hästi sobida. Nad praevad kartuleid, küpsetavad kooki, koovad sokki, vaatavad Mehhiko seebikaid ja laulavad unelaulu. Nende hinnasooviks on tavaliselt 4-5 € tunnis, sest sellel põlvkonnal näib puuduvat instinkt enda töö eest väärilist tasu küsida. Kahjuks olen ma sattunud selliste prouade peale, kes on liiga intensiivsed, uudishimulikud ning kipuvad oma hinnanguid peale suruma ning lapsi kogu raha eest kasvatama ja distsiplineerima. Selle kõige kõrval üritavad nad kasvatada ka sind ning pärast seda, kui pidin ühe daamiga tund aega vaidlema, kas mu 9-kuusele imikule võib mett ja lehmapiima anda, olen ma “vanaemadest” eemale hoidnud. Äkki peaks siiski veel proovima?

4. Klassikaline bimbo

Sellel eksemplaril on kõik asjad pikendatud — juuksed, ripsmed, küüned, värvilised kontaktläätsed, nimeta vaid! Temaga kohtumisel kerkib tahtmatult esimese asjana mõttesse kujutluspilt, kuidas ta nende kulliküünistega sinu lapse mähkmeid vahetab. Tal on jalas väga kitsad teksad ja sügava dekolteega top, mõnd suurt firmamärki kandev vöö, kott ja küütlevad tossud. Tema sotsiaalmeediast vaatavad vastu #duckface ja #girlsnightout peegliselfied ja klubipildid. Kuniks sa talle oma lapsest räägid, patseerib ta su kodus hindava pilguga ringi ja hakkab hoopis ise küsimusi esitama. Vaatab su pulmapilti ja nendib, et päris kena mees. Minul on näiteks korduvalt vedanud sellega, et olen saanud põhjaliku toitumisalase loengu ja soovitusi erinevateks fitness-treeninguteks, samas pole kandidaat kordagi tundnud huvi isegi minu laste nimede vastu.

5. Ema

See on üks ütlemata tore ärimudel — saad ise lapse ja hakkad enda kodus lastehoidu pidama. Geniaalne. Selle kõige juures heliseb minu jaoks aga mitu häirekella — on su kokkuklopsitud lasteaed ikka piisavalt turvaline? On sul esmaabikoolitus läbitud? On su köök piisavalt puhas, et seal mitmele lapsele iga päev mitu korda süüa teha? Kuidas garanteerid, et sa minu võsukesele sama palju tähelepanu pöörad kui enda oma(de)le? Kui minu laps on haige, kas ma saan endiselt sinuga arvestada või pean temaga ikkagi ise kodus istuma? Ja kui sa oled veel selline variant, kes enda koju lapsi ei võta, vaid käib teiste juures oma lapsega söömas ja mängimas, kas ma võin sulle selle võrra vähem maksta? Äkki teeme vahetuskaupa ja tood oma lapse vahel mulle hoida? Oleme me siis hoopis sõbrannad? Liiga segane. Järgmine!

6. Ainult ropprikastele

Selle kandidaadi puhul on kõik ideaalne peale selle, et ta tahab saada sama palju või rohkemgi raha, kui sina kokku saaks täiskoormusega tööle naastes ja seal veel ületunde tehes. Ma siiamaani kurvastan, et pidin loobuma ühest eriti sümpaatset naisterahvast, kes oli kohusetundlik, täpne, korralik ja meeldiv, kuid ta polnud kahjuks nõus tunnitasu ja varieeruva tööajaga, vaid otsis peret, kes maksaks talle ühes kuus minimaalselt 1200 € kätte. Kummaline oli seejuures aga asjaolu, et ta polnud endale isegi firmat teinud. Miks ei saa ühelegi lapsehoidjale arvega maksta? See on ju elementaarne. Või ei ole? Ja veel — miks kõik bussi ja trammiga liiklevad? Elades Põhja-Tallinnas, mis ei ole teab-mis-maailmalõpp, olen tuhat korda saanud Õismäe, Mustamäe, Viimsi, Pirita ja Nõmme inimestelt vastuseks, et keegi ei hakka nii kaugele tulema. Kas tõesti pole lapsehoidmisega leiba teenival inimesel pähe tulnud soetada juhilube ja autot ja seetõttu piirdub ta tegevusala vaid oma kodukandiga, kuna erinevate rajoonide vahel on tülikas liikuda? Kuulge, te teete nalja!

7. Söödik, varas, lohakas

Söödik, varas, lohakas kuulub kõik sama kategooria alla — inimene, keda peaks tegelikult lastest eemale hoidma. Tal puudub huvi nendega tegelemise ja mängimise vastu ning ainus eesmärk lapsehoidjat etendada on võimalus kellegi teise kodus chillida, tema külmkappi tühjaks süüa ning kappides tuhnida. Väga tihti võib pärast sellist “tööpäeva” olla kadunud mõni väärisese, lastel on aga mähkmed vahetamata, riided mustad, tuju paha ning kodu nagu seapesa. Õnneks mul on olnud vaid üks selline kokkupuude, kui olude sunnil oli vaja suurema lapsega erakorraliselt arsti juurde minekuks jätta pisem viimasel hetkel Facebooki grupis vastanud soovija hoolde. Ei iial enam! Kogemusest lähtuvalt — kui teie ukse taha saabub kasimata ja vilavate silmadega närviline isik, saatke ta ilma pikema jututa pikalt.

8. Professionaal

Ma vannun käsi südamel, järgnev jutt pole nali. Nagu eespool mainisin, olen viimases hädas kontakteerunud isegi agentuuridega, kes kõik kiitlevad kümnete aastate pikkuse kogemuse ja professionaalsusega. Kui ma palusin siis paaril sellisel ettevõttel mulle oma suurepärast teenust ja kandidaate pakkuda, sain kõigi adressaatide hulgast vastuse ainult ühelt. Ja selleks vastuseks oli (kirjapilt muutmata): “Tänan pöördumiste eest. Kahjuks neid tingimused mida teie soovite meie täita ei saa. Meil on teistugune strateegia lapsehoidjate valikul. Oleme seda rakendanud alates 1996 aastast ja see on ennast õigustanud. “Missivoorusid” meie kindlasti ei korralda, see läheks väga kalliks ja uskuge mind valiku tegemine oleks väga raske. Meie pakume ikka ühekauppa. Soovitan teil pööruda teise teenusepakkujate poole.”

Lõpetuseks. Mulle tundub tõesti juba pikemat aega, et väiksema lapse kõrvalt tööle naasmine ning abikaasaga ühise aja veetmine jääb helesiniseks unistuseks, sest kõige eelpoolkirjeldatu põhjal tundub, et on liiga palju palutud, et leiduks kusagil keegi sobiv. Et inimene, keda ma tahaksin praktiliselt uue pereliikmena tervitada, armastaks lapsi, oleks sõbralik, kohusetundlik, kogenud, vastava väljaõppega, paindliku graafikuga ja mitte-kleptomaan.