Unsplash
Toome teieni peatüki Mary Sheedy Kurcinka ülipopulaarsest raamatust „Isepäise lapse kasvatamine“, mis räägib sellest, mis muudab lapsed isepäiseks ning miks nad teevad seda, mida teevad. Just seda raamatut peetakse väga heaks käsiraamatuks lastevanematele, kelle laps on tundeküllasem, püsimatum, tundlikum, tähelepanelikum, kangekaelsem ja energilisem.

Sinu tegevused pole last põikpäiseks muutnud. Tänapäevased uurimused isiksuse kohta näitavad, et isiksust mõjutavad geenid. Isepäisusel pole midagi pistmist raske raseduse, sünni või sellega, kas imetasid oma last või toitsid teda pudelist. Ilmneb, et lapsed sünnivad kalduvusega tegutseda ja reageerida vastavalt inimestele ja sündmustele nende elus äratuntaval ja etteennustataval viisil. Neil käitumis- ja emotsionaalsetel mustritel on bioloogilised ja neurokeemilised põhjendused. Seda mustrit – lapse esmast ja kõige loomulikumat viisi reageerida teda ümbritsevale maailmale – kutsutakse lapse temperamendiks.

Temperament mõjutab tervet rida iseloomuomadusi, kaasa arvatud seda, kui kiiresti laps ärevusse satub, nagu ka seda, kui kauaks ta ärevaks jääb ja kui kaua võtab aega sellest ülesaamine. Isepäistel lastel on lühem süütenöör, nad suudavad sekundipealt kiirendada nullist kuni 99 kilomeetrini tunnis. See on põhjus, miks sinu imeliselt tore laps võib sekundiga muutuda selliseks, kes lööb venda ja prõmmib uksi.
Temperament valitseb ka meie tundlikkust kõige nähtava, helide, maitsete ja teiste emotsioonide suhtes. Lõbustusparki külastades võite neid erinevusi näha. Üks laps anub, et jääksite sinna pargi sulgemiseni. Teine keeldub igasugustest atraktsioonidest, paneb otsustavalt suu kinni hot-dog’i lõhna peale ja nõuab kahekümne minuti pärast, et läheksite koju. Kui sa ta palvest ära minna välja ei tee, sööstab ta minema, mispeale tuleb sul teha kiire spurt, et ta enne väljapääsuni jõudmist kätte saada.

Ka energiatase on erinev. See oleneb temperamendist. Laps, kes on aktiivne, mitte ainult ei armasta liikuda, ta lausa vajab liikumist. Öelda sellisele lapsele, et ta peab pikka aega vagusi istuma – ja et ta on selleks suuteline, kui tõesti end kokku võtab – on sama, nagu keegi käsiks sul täis põiest mitte välja teha. Surve aina suureneb. Sinu lapse temperament annab signaali, et vaja on mingil kindlal viisil toimida – ja see vajadus on sisemine ja tegelik.

Lapsed sünnivad oma temperamendiga samamoodi, nagu nad sünnivad mustade või blondide juustega. See ei tähenda, et temperament on jäik ja muutumatu. Nagu juuksedki, mida on võimalik soengusse seada, pügada või värvida, ehkki nad jäävad ikka juusteks, võib ka temperament oma „väljanägemiselt“ muutuda vastavalt sellele, kuidas seda „ohjatakse“, ent jääda põhiolemuselt ikka samaks. Temperamendilt aktiivne laps jääb alati energiliseks, kuid temperamendi väljendus muutub aja jooksul. Põngerjas, kes avas ahju ukse, kasutas seda enda köögi tööpinnale vinnamiseks ja seisis siis külmiku peal, et ulatuda mänguasjani, mille talt ära võtsite, on kolmekümnendaks eluaastaks ära õppinud, et külmikute peal ei seista. Aga suure tõenäosusega on tema see, kes oma lõunavaheajal jookseb kuus kilomeetrit ja nädalalõppudel ronib lõbu pärast mägedes. Ta väljendab oma energilisust teisiti, kuid on endiselt aktiivne.

/…/

Võid tunda end pisut kohutatuna, mõeldes, et kui temperament on bioloogiliselt ja geneetiliselt põhjendatud, siis ei saa sa midagi teha, et mõjutada selle väljendumise viisi. Jah, sinu isepäine laps on määratud olema isepäine, kuid bioloogia ei ole saatus. Nüüd teame, et loodusel ja kasvatusel on oma mõju. See, kuidas sinu lapse temperament end täielikult ilmutab, sõltub lapse vanusest, kogemustest ja sellest, kuidas teda on kasvatatud. David Reiss, meditsiinidoktor George Washingtoni ülikoolist, on öelnud: „See, kas ja kui tugevasti käitumise aluseks olevad geenid töösse lülituvad või väljenduvad, sõltub vastastiktoimest ja suhetest, mis lapsel on tema elus tähtsate inimestega.“
Sa ei saa valida oma lapse temperamenti, seda ei saa ka sinu laps. Emake loodus teeb seda meie eest. Aga sul on siiski väga suur roll. Sina oled see, kes aitab lapsel ära tunda, kui ta mootor liialt kiirel käigul töötab. Sina oled see, kes annab talle sõnad, kirjeldamaks seda, mida ta kogeb. Sina oled see, kes õpetab talle strateegiaid, kuidas sujuvalt sõidurida vahetada ja pidurdada, ilma et olukord kontrolli alt väljuks. Teadlaste sõnul tekitab igapäevane lapsega harjutamine ajus uusi
radu, mis muutuvad tõhusamateks oskusteks ning on lapsele lihtsalt kättesaadavad ja loomulikud.

Algselt oled selles suhtes „autojuht“. Temperamendi mõistmine võimaldab sul kapotikaane pealt tõsta, et näha, mis su lapse mootori sees toimub. Kui mõistad tema reageeringuid ja nende taga olevaid põhjuseid, siis saad õppida nendega vaeva nägema, vajaduse korral elu kurvides tempot maha võtma, tundes ära kohad, kus sul on vaja asju kohandada, ja sõita sellisel kiirusel, mis võimaldab ta mootoril nurru lüüa.

Samamoodi nagu keegi ei püüa kunagi sportautot maasturiks muuta, on äärmiselt tähtis vältida viga, et ütled lapsele, kes on temperamendilt elavaloomuline, energiline ja tundlik, et ta seda kõike poleks. Mõistes lapse temperamenti ja sellega vaeva nähes, aitad lapsel energiat õigesti suunata.
Tunnustades lapse püsivust, õpetad talle loomingulist probleemilahendust ja paindlikkust. Tunnustades tema tundlikkust, aitad tal aru saada, millal asjad pooleli jätta. Õpetad talle oskusi kasutada neid kingitusi, mis talle on antud, võimaldades tal olla kõike seda, milleks ta suuteline on.
Lõpuks lähed juhi rollist üle toetusmeeskonna juhiks, jättes juhiistme oma isepäisele lapsele. Selleks ajaks saab ta aru, kuidas töötab ta mootor ja ta on osav sujuvalt kiirendama, tõhusalt käike vahetama ja pidurdama, ilma et teelt kõrvale kalduks. Targana, visana ja põnevil oma võimest tulla toime rajal esinevate väljakutsetega, kihutab ta tõenäoliselt oma kaaslastest ette.

Lapse aitamine oskuste omandamisel, millega elukursil sujuvalt sõita, nõuab aega ja praktikat. Kuni ajani, mil kahe lapse isa Jason avastas temperamendi, valitses ta kodus olukord, kus oleks nagu käinud väljakuulutamata sõda. Iga päev tuli maha tõmmata piirjooni ja lüüa lahinguid.

„Tõtt-öelda hirmutas mind see sõda,“ rääkis ta mulle. „Tavaliselt olen vaikne, rahuarmastav sell. Väikesed asjad mind ei vihasta. Kuid kui püüdsin oma kuueaastast voodisse saada, olin viie minutiga urisev karu. Siis kuulsin temperamendist. Ühtäkki sain aru, et ta ei teinud seda minu ärritamiseks. Tal oli selleks põhjus; ta vajas eelnevat hoiatust asjade lõpetamiseks. Kui ma sellest aru sain, siis sain seda harjutada. Väikesed lihtsad asjad, näiteks anda talle kümneminutiline eelhoiatus või võtta mõned minutid, et teada saada, mida ta tahab enne voodisseminekuks valmistumist lõpetada – neist näis tõesti abi olevat. Nüüd ma tean, et ei üllata teda teatega: „Voodissemineku aeg, kohe!“ Me oleks nagu ühes meeskonnas. Ma ei suuda uskuda, kui palju rohkem on mul pojast rõõmu nüüd, kui ma temaga kogu aeg ei võitle. Teate, ta on päris tubli laps.“

Allikas: www.tnp.ee/raamat/isepaise-lapse-kasvatamine

Kirjastus Tänapäev