Miks lapsed valetavad ja kuidas sellest probleemist lahti saada?

Laste luiskelood ja sulitembud panevad vanemaid kukalt kratsima. Kuidas oma võsukesele seletada, et ausus on valetamisest etem?

Katrinil (36) on siiani raske naeru tagasi hoida, kui ta meenutab aastatetagust ehmatust. Tollal neljane Liisa rääkis hommikuse riidessepaneku ajal: “Emme, kas tead, et issi paneb ju ka seelikut selga.” “Mis asja?!” jäi emal suu lahti. “Jah, sinu pikka triibulist seelikut. Laupäeval, kui sina veel magasid, hüppas ta, seelik seljas, batuudil. Ja tal oli sinu lilleline kübar ka peas!”

Tütrega edasi vesteldes koorus välja tõde, et tegelikult ei olnud Liisa siiski isa seelikus näinud, kuid ta arvas, et see võiks talle hästi sobida. “Taipasin, et Liisa, kes oli parasjagu väga vaimustuses Kunksmoorist, kandis tema riided ja oleku oma fantaasias teistele üle,” muigab ema.

Katrin rääkis tütrele, miks ei tohi rääkida seda, mida pole päriselt juhtunud, kuid adus, et see hästi ei õnnestunud. “Järgmisel päeval jutustas Liisa, kuidas ta oma sõbranna Kerliga ehitas lasteaiahoovis puu otsa onni ja kuidas nad sealt teisi käbidega loopisid. Kasvatajad ei saanud neid kätte, sest suur linnuparv tuli tüdrukutele appi.”

Valetamise põhjused

See, et kuni 7. eluaastani laps alles õpib tajuma piire reaalsuse ja fantaasia vahel, tuleneb tema arengust ja on igati normaalne. 5.–10. eluaastani hakkab laps vähehaaval taipama, mida tähendab valetamine, ja alates 10. eluaastast peaks ta juba päris hästi teadma, kust kulgeb piir tõe ja vale vahel.

Kui laps siis veel luiskab, võivad sellel olla erinevad põhjused: mõtlematus (laps lihtsalt eksib); hirm soovimatu reaktsiooni (näiteks pahandamise või range karistuse) ees; soov vältida millegi tegemist, mida ta eriti teha ei taha (näiteks kodused õppetööd); ta järgib täiskasvanute eeskuju (ka vanemad valetavad), katsub pääseda vanemate liiga rangelt seatud piiridest (näiteks ei lubata last üldse sõpradega välja); ta soovib sobituda teistega ja silma paista (valetab, et paista “lahe” või teiste tunnustust pälvida).

Valetamine kui väljapääs

Üle 20 aasta koolis õpetanud Anu (50) räägib poisist, kes oli valetamises lausa meister. “Need tulid tema suust momentaanselt ja oskuslikult. Siis vaatas ta veel oma suurte silmadega otsa nii ausalt, kui üks inimene otsa vaadata saab.”

10aastasel Antonil oli väikeses erakoolis raskusi õppimisega ja ta oli leidnud kavala nipi, kuidas õpetajaid lollitada. “Kodutööd olid tal alailma tegemata ja alati olid selles süüdi teised. Kas polnud õhtul kodus vanemaid, kes oleksid saanud teda aidata. Kas jäi koolikott isa autosse ja isa naasis koju alles öösel. Kas oli väike õde vihiku ära peitnud,” jutustab Anu.

Kui õpetaja rääkis poisi emaga, selgus, et selliseid asju pole juhtunud.

Tüüpiline oli see, et matemaatikaülesannetel olid õiged vastused, kuid lahenduskäik puudus. Kui õpetaja päris, kuidas laps vastuseni jõudis, luiskas too, et arvutas peast. “No kui sa oled nii kõva mees, et nii suuri arve peast jagad ja korrutad, võtame ühe ülesande, ja jaga see ära,” pani Anu ette, kuid poiss ei osanud seda loomulikult teha. “Ma peast ei teinud, tegin paberil, aga paber jäi koju,” järgnes kiiresti uus vale.

“Taipasin kohe, et ta kasutab kalkulaatorit, ja kui tuli kontrolltöö, mille eest ta sai kahe, ja ema kooli saabus, tuli kõik jälle välja.”

Anton nihverdas tihti tundidest ära või luiskas siis, kui teadmiste kontroll lähenes, et peab tualetti minema. Kui õpetaja talle kord järgnes, nägi ta poissi lihtsalt aknal kõõlumas.

Vahel ei saanud laps edasi õppida, sest tal oli süda paha või valutas pea, kord viskas ta aga enne kontrolltööd pliiatsi käest, sest kõht tegi häda. Diivanile toimetatud poiss hoidis kõhust kahe käega kinni ja oigas hirmsates valudes. “Kutsume kiirabi!” soovitas klassijuhataja, kes mõistis valu tegelikku põhjust, kuid kolleegid andsid järele Antonile, kes nõudis enda juurde isa. “Kui isale helistati, venis poisi nägu juba naerule ja varsti nägin teda rõõmsalt auto poole keksimas,” meenutab Anu.

Probleem algas vanematest

Kui laps luiskaks niimoodi mõned üksikud korrad, võiks seda nimetada sulitembuks, kuid Anton valetas pea iga päev. Kui õpetaja tema vale paljastas, sai poiss maruvihaseks. Ema ees läks aga näost punaseks, tegi armsa näo pähe ja pilgutas suuri silmi. “Ema siis patsutas teda õlale ja ütles “oh sa rumaluke” ja andis andeks. Mina olen harjunud, et kui minu laps tegi koolis sigadusi, palus ta õpetajalt vabandust, kuid Anton ei teinud seda kunagi. Ta ei tunnistanud kordagi, et valetas.”

Anu mõistis peagi, et lapse probleem on saanud alguse vanematest. Kui Anu soovitas vanematel viia kirjutamisraskusega Anton logopeedi juurde, said ema-isa pahaseks. “Taipasin, et ka vanemad väldivad seda, mis on ebameeldiv, ja teevad näo, et kõik on hästi. Laps oli nende pealt õppinud, et kuidagi saab ikka läbi. Tuleb vaid oma sarmiga teisi võluda.”

Kuna poisi vanemad olid kooli omanikud, tajus poiss ilmselt hästi, et talle on paljugi lubatud. Kahjuks soodustasid tema valetamist seetõttu ka õpetajad. “Kõik teadsid, milles on pull, ainult mina julgesin seda välja öelda,” räägib õpetaja, kes sellisest ebanormaalsest keskkonnast lahkus. “Kes aga sellest poisist tegelikult kasvab? Tüssaja, kes teisi inimesi ära kasutab,” tõdeb Anu.

Miks on ausus parem?

Ilmselt enamik vanemaid ei taha, et valetamine kujuneks lapsele sama tavapäraseks nagu haigutamine. Ameeriklastest abielupaar Linda ja Richard Eyre soovitavad lapsele selgitada, et pikas perspektiivis on tõe rääkimine siiski kasulikum. “Kompromissitu aususega kaasnevad sellised tunded nagu sisemine kindlus ja eneseusaldus, ning me peaksime aitama lastel niisugust sisemist jõudu omandada, isegi kui meil endil ei ole seda alati olnud,” nendivad nad.

Aususe õpetamine pole aga sugugi lihtne ülesanne, kui arvestada, et lapsed puutuvad iga päev kokku ümberringi vohava ebaaususega. “Teie eeskuju ja pidev tagasiside lapse käitumisele omavad suurt mõju,” annavad Eyre’id kätte niidiotsa.

See tähendab, et eelkõige peavad ausad olema vanemad ise. Laste küsimustele tuleb vastata ausalt ja siiralt, ning kui mõni küsimus ületab lubatud piiri, siis lihtsalt keelduda vastamast.

“Ärge laske lastel kuulda, kuidas te ise kasutate telefonis mugavaid valesid, ja ärge kunagi käskige lastel enda eest telefonis vastata: “Ema ei ole kodus.” Ärge liialdage ega ähvardage tegudega, mida te tegelikult ei kavatsegi teha,” kirjutavad Eyre’id oma raamatus “Kuidas oma lastele väärtusi õpetada”.

Tasub juhtida tähelepanu ka sellele, et nii aususe kui ka ebaaususe puhul on põhjus ja tagajärg omavahel seotud. Arutlege mõne olukorra üle (reaalses elus, televiisoris jne), kus tehakse midagi ebaausat. Tooge välja ebaaususe tagajärjed nii neile, keda peteti, ninapidi veeti ja kellele haiget tehti, kui ka valetajale endale.

“Otsige näiteid aususest ja märkige ära positiivsed tagajärjed, nagu sisemine rahu, enesekindlus ja eneseaustus, mille saavutab aus inimene,” soovitavad Linda ja Richard Eyre.

Aususe õpetamise nipid

Koolieelikutele

Näitlikustamise mäng Et õpetada lastele, mis vahe on õigel ja valel, tehke algust lihtsate eluliste näidetega ja liikuge kirjelduste juurde, mis on seotud käitumisega. Lapsed ütlevad iga lause peale, kas see on õige või mitte. Näiteks nii:

Taevas on roheline. (Lapsed ütlevad: “Ei ole õige.”)

Sipelgad on suuremad kui elevandid.

Me näeme silmadega.

Võtke pakist küpsis ja sööge ära. Siis öelge: “Ma ei söönud küpsist.”

Seejärel nentige: “Te tõepoolest oskate õige ja ebaõige vahel vahet teha. Kas te aga teate, kuidas nimetatakse seda, kui keegi ütleb midagi, mis ei ole tõsi? Seda kutsutakse valeks.”

Lõpuks arutlege teemal, miks on tõe rääkimine parem kui valetamine. Näiteks vastates: nii saavad kõik teada, mis tegelikult juhtus, nii ei saa valesid inimesi süüdistada, nii saame õppida kõike paremini tegema jne.

Kiitke tundeküllaselt ja üksikasjalikult

See julgustab olema alati aus. Koolieelikud kordavad käitumist, mis köidab teiste tähelepanu. Nad eelistavad positiivset tähelepanu (kiitust) negatiivsele (noomimine või karistus), ent nad eelistavad negatiivset tähelepanu selle täielikule puudumisele.

Seega, kui väikesed lapsed valetavad, püüdke neile pöörata nii vähe tähelepanu kui võimalik (andke neile vaid vaikselt mõista, et teate, et see ei ole tõsi. Kui nad aga räägivad tõtt, kiitke neid eriti. Ja kui nad räägivad tõtt, tunnistades, et on teinud midagi valesti, kiitke selle eest, öeldes, et tõe rääkimine kaalub üles karistuse).

Algklassilastele

Tagajärgede mäng. See mäng aitab lastel mõista, et pikas perspektiivis on aususe tagajärjed alati paremad kui ebaaususe tagajärjed.

Valmistage paberilipikute paarid. Iga paari ühel küljel kirjeldage kaht alternatiivset tegevuskäiku: ausat ja ebaausat koos kummagi tegevuse lühiajaliste tagajärgedega. Kaartide teisele küljele kirjutage pikaajalised tagajärjed. Laske lastel üksnes esimest külge vaadates otsustada, millise valiku nad teeksid.

Näiteks võib esiküljel olla kirjeldus sellest, kuidas kassiir tagastas 10 eurot rohkem kui vaja. Kui jätta see endale, saaks selle eest osta jalgrattale uued käepidemed. Kui anda see kassiirile tagasi, tänab ta sind, kuid poest lahkudes hakkad mõtlema käepidemetest, mida oleksid saanud osta.

Tagaküljel võiks olla mittetagastamise tagajärjena see, et kassiir peab selle ilmselt oma palgast tagastama, ja sa hakkad selle pärast muretsema. See meenub alati, kui oma uute käepidemetega jalgrattal sõidad. Tagastamise puhul tunned end sisemiselt hästi ja enesekindlalt, sest olid aus. Jalgrattaga sõites meenuvad sulle käepidemed, aga samuti see, et jäid ausaks.

Auhind aususe eest

See innustab lapsi igal nädalal oma ausust hindama ja aususele mõtlema. Küsige, kas kellelgi esines möödunud nädalal olukorda, kus oli raske aus olla. Andke auhind sellele, kes seda aususe eest kõige rohkem pälvib.

Õpetlik lugu

Jutustage lapsele üks lugu, mis aitab lapsel mõista, kuidas üks vale viib teiseni ja kutsub esile tõsised tagajärjed.

Teismelistele

Ebaaususe liikide analüüsimine. Selline arutelu aitab vanematel lastel mõista aususe ja ebaaususe laiemat tähendust. Alguses nimetage koos erinevaid ebaaususe liike, nagu kontrolltöö ajal spikerdamine, maksupettus, liialdamine, mittesiira komplimendi tegemine, pooliku tõe rääkimine, enesekaitseks valetamine jne.

Seejärel arutlege nende üle ja aidake lastel näha, et isegi väikesed valed on tavaliselt ebavajalikud, ja kui juba on kavatsetud olla aus, siis miks mitte olla täiesti aus!

Rääkige oma dilemmadest

See aitab vanematel lastele näidata, et nad tahavad olla lastega ausad – ausad isegi omaenese heitluste suhtes. Olge julged ja rääkige lastele nendest kordadest, kui teil on olnud raske aus olla.

Allikas: Linda ja Richard Eyre’i raamat “Kuidas oma lastele väärtusi õpetada” (Tartu Ülikooli eetikakeskus)