Foto: Erakogu
Kõik väikese vanusevahega laste emad teavad, et uue beebi majjatulek lööb senise elu korralikult pea peale ning igasugune ajaplaneerimine ning logistika saab uue tähenduse. Sellest räägitakse palju ja igaüks leiab oma lahendusi, kuidas hommik õhtusse veeretada selliselt, et kõik rahul ja terved püsiksid. Peagi tekib peas küsimus, et millal ometi lihtsamaks läheb?

Paariaastaste laste vanemad ju kiitlevad kõik, et küll on tore, kui lapsed enam-vähem ühevanused — mängivad ja tegutsevad koos, kaaslane pidevalt varnast võtta. Aga millal see murdepunkt siis toimub?

Mina ootasin väga, millal Tirts istuma hakkaks. Arvasin, et siis peab selgus tulema, sest kui ta juba istub, siis ka ju mängib ja ehk tundub Kutile kuidagi atraktiivsema kaaslasena. Sõbrannadelt aga kuulsin, et asi muutub siis, kui väiksem jalad alla võtab. Ignoreerisin seda viimast infokildu, sest istumine tuleb ju ometi varem, kui kõndimine, seega proovime positiivsed olla!

Aga see juhtus veelgi varem! Tirts on sünnist saati olnud hästi nõudlik tita — pea kogu ärkveloleku aja tahtis ta olla süles ja hoitud. Äärmisel juhul põrandal, kui keegi temaga pidevalt seejuures vestleks. Millalgi paarikuusena hakkas ta oma lelusid mängukaare küljes haarama ja see tõi mulle kümneminutisi pause, mille üle olin ütlemata tänulik. Jah, kümme minutit tundus tõelise kingitusena lapselt, kes muidu ei püsinud hetkegi omapäi.

Aga siis hakkas ta roomama ja meie elu tegi tõelise kannapöörde! Kui Kutt läks liikvele alles peale poole aasta täitumist, siis Tirts võttis edasikäigu sisse juba enne viie kuu täitumist ning sellest hetkest alates on ta justkui välja vahetatud beebi. Vahel mõtlen, justkui oleks ta esimesed elukuud nii rahulolematu olnud just seetõttu, et oli enese kehas vangis — ta ei saanud minna sinna, kuhu ihaldas. Nüüd ta lõbustab end ise, ta roomab huvipakkuvate leludeni ja ta saab ise vennale lähemale roomata! Koosmängimist loomulikult veel ei toimu - Kutt väga õe läheduse püüdlustest välja et tee -, kuid Tirtsu rõõmutundeks pole seda vajagi. Vend on ilmselgelt Tirtsu lemmikinimene ja ta võib teda lihtsalt jälgida ning tal järel käia, ja rahulolev naeratus on garanteeritud. Võib Kutt panna põrandala puslesid, mängida legoloomakestega, lehitseda raamatut või trallida pallimere pallidega — see kõik on Tirtsule põnev! Ta muudkui roomab ussina venna lähedusse, katsub natuke ta mänguasju, teeb Kuti jalale pai, proovib maitsta ta raamatu nurgakest ja vaadata vennale silma. Kui Kutt püsib põrandal tegevuses, võib Tirts olla rõõmsalt ja vagusi kuni terve tunni järjest — esimest korda selle viie kuu jooksul saan ma jälle kuuma kohvi juua! Ja kui ma ise või Härra põrandale veel neile seltsi läheme, on kõik veelgi rohkem rahul. Milline idüll!

Seega — minu vastus on, et kahest väikese vanusevahega lapsest saab lihtsust juba siis, kui väiksem end liikuma saab. Saan rõõmu tunda ilmselt seni, kuni kaklused mängu tulevad. Hurraa!