Foto: Pexels
Väikelapsed võivad omavahel nii südamest tülitseda kui ka üldse teistest lastest mitte hoolida. Kuidas vanemana sellistel puhkudel käituda?

Minu laps ei mängi teistega — kas midagi on valesti?

Lapse seisukohast:
Pooleteiseaastane Minna imestab. See, et issi vaatab laupäeva pärastlõunal koos onu Heikoga jalgpalli, on arusaadav. Aga mida hakata peale selle teise lapsega, kes toas on? Ja üleüldse: mida see Carola endast õige mõtleb, et ta minu mänguasjakastis tuhnib?

Vanema seisukohast:
Isad imestavad samamoodi: kuidas ei saa kaks samavanust tüdrukut kasvõi ühe poolaja koos mängida? Kas me oleme midagi valesti teinud? Kas me kasvatame väikesi õelusekotte? Kas peaksime nendega koos mängima?

Tegelik olukord:

Teisel eluaastal ei mängi lapsed veel õieti koos. Pigem mängivad nad sama mänguasjaga üksteise kõrval. Kui pooleteiseaastased vahetavad mõnikord mänguklotse või liivavorme, on tegemist esimese sammuga koos mängimise poole. Sotsiaalse mängu puhul kehtib sama mis rääkima õppimise juures: on neid, kes hakkavad seda tegema varem, ja neid, kes hiljem.

Lasteaias käivatel lastel või vanemate õdede-vendadega lastel on tihtipeale edumaa: nad peavad hakkama varakult tegelema selliste küsimustega nagu minu ja sinu, ning imiteerivad suuremate mängu. Ka sotsiaalset käitumist on vaja harjutada. Pisikesi soleerijaid aitab see, kui neid regulaarselt mõnda mängurühma või ema-lapse võimlemisringi viia. Soovitused mõlemale isale: ei ole vaja lapsi mängima utsitada ega muul viisil abistada. Pole vaja ka kurjustada, kui nad hoopis issi süles jalgpalli vaadata soovivad.

Minu ämber, minu kühvel, minu reha“ — mida teha, kui väikelapsed tülitsevad?

Lapse seisukohast:
1 aasta ja 8 kuune Anna jookseb vihaselt ema juurde. See suur poiss võttis liivakastis kastekannu ära! Aga Annal on seda endal vaja. Elutähtis asi, nagu ka nukuvanker ja roheline reha.

Vanema seisukohast:
Anna ema esimene impulss: tema pisike süütu laps on langenud õela rünnaku ohvriks, siia tuleb kohe sekkuda. Teine mõte: Anna ei tohiks nii käituda. Siin on ju piisavalt teisi mänguasju! Kolmas mõte: Hmm, kas ma peaksin sekkuma?

Soovitus:
Lapse ahastusse tuleks sellises olukorras tõsiselt suhtuda. Tegemist võib olla kaheeurose plastist kastekannuga, kuid Anna jaoks sõltub sellest praegu meelerahu. Selles lapse arengu etapis võib armas mänguasi olla sama tähtis kui kehaosa, ning mänguasja kaotamine mõjuda nagu amputatsioon. Seetõttu ei saa tülitsevad lapsed päris ilma suurte abita hakkama. Aga täiskasvanutel pole mitte kohtuniku, vaid vahendaja roll. Kui ema tormab lõviinstinktist haaratuna suurema poisi juurde ja nõuab kastekannu tagasi, näitab ta sellega tütrele, et konfliktid on ohtlikud. Asjadel lihtsalt omasoodu kulgeda lasta pole aga ka õige.

Kõige parem on kolmas lahendus: minna koos ja alustada läbirääkimisi. Võib-olla on suurel poisil kena sinine ämber, mida Anna saaks kasutada? Siis saab Anna aru, et inimestel on erinevad huvid, kuid nende vahel on võimalik leida lahendus. Loomulikult oleks ka vahetamine hea idee. Või kastekanne vaheldumisi kasutada. Kuid alla kaheaastased lapsed ei saa sellistest asjadest päris hästi aru, see tuleb pigem lasteaiaeas. Sellest hoolimata võib alustada selgitamisega juba praegu. Millalgi saab hakkama ka ilma tüli ja tõuklemiseta.

Allikas: parenting. com

Loe ka seda: Päriselt, neil on lihtsalt ingli nägu peas ja väljend “kohutavad kahesed” ei ole ju õhust võetud