Foto: Pixabay
Lugesin lugu naisest, kes on solvunud, et mees soovib kolmenädalasest puhkusest ühe nädala sõpradega veeta. Ma oleks nii õnnelik ja tänulik, kui mu mees sama teeks ja veel vastu pakuks ka mulle sama võimalust!

Ma ei näe maailmas ideaalsemat lahendust, kui kolmenädalane suvepuhkus, kus nädal on mehel oma aeg, nädal minul oma aeg ja nädal ühine pereaeg. Lisaks veel kummalgi vanemal kvaliteetaeg lastega.

See annab ju isale ideaalse võimaluse lastega aega veeta üks-ühele, mida vaevalt tavalisel rutiinsel tööajal palju on. See annab emale võimaluse olla oma lastega, kuulata vaid neid ja nende soove, talitada nii, nagu nemad ja ennekõike ema heaks arvab.

Kindlasti ei ole see kõigil nii, ent sageli tunnen mina kodus, et mees on nagu üks laps lisaks. Keegi, kelle soove ja vajadusi peaks veel arvestama. Juba nädal ilma selle "lapseta" tundub tore, veidi hellitada neid rohkem, nendega lustida ja oma lapsemeelsus leida, ehk vilistada ka mõnele reeglile, selgitades, et on "puhkus" ja istuda tund jäätist limpsides kuskil pingil või kella vahtimata lasta neil ükskord ometi mänguplatsil oma isu täis mängida.

Mis selle pakkumise juures aga ägedaim: mees soovitas, et ka naine nädal pereta veedaks! Dream come true!

Sama ema asemel olles fantaseeriks ma juba, mida kõike ma selle mulle pakutud vaba nädalaga teeks, nii läheks ka lastega veedetav ilmselt kiiremini! Kindlasti oleks meheta nädalas hetki, kus päev tundub liiga pikk ja laste tujud tüütud, aga issand, motivatsioon vastu saada üksiolekunädal erutab mind - ennekõike tahaksin olla üksi kodus ja tehagi mitte midagi. See ei tohiks ka sul raske ju olla, sest lapsed isaga ilmselt ju suvilas olla ei kardaks?

Mulle nii meeldiks leida aeg, et vaadata üle oma vanad ehtekarbid ja see uute ajakirjade virn, mida rahus lugeda, miks mitte isegi vannis...

Kui lapsed oleks aga mehega kodus, oleks mina aga juba kohvrid pakitud bussijaamas - Tartus elava sõbranna juures ühe öö, Tallinnas teise juures paar ööd ja Helsingis käiks ka üheks ööks veinil sõbrannaga kindlasti.

Mina tahaks osana ideaalsest puhkusest sorteerida sahtleid, ilma et keegi neid teisest otsast laiali tuustiks või iga sekund uuriks "Mis see on? Aga see, emme?", siis minna jalutama, ehk sõbrannaga kohvikusse või sööma. Mitte muretseda, kas mu laps saab vajalikud toitained ja mida ja millal ta viimati sõi, vaid muretseda vaid selle pärast, mida tahan MINA.

Aga millal sa mõtlesid millegi peale, mida SINA ja ainult sina (ilma laste ja meheta) teha tahaksid ja saaksid? Ilmselt pole sa seda teinud päris kaua ja vast unustanudki, kuidas see käib ja seepärast ongi sinus hirm ja solvumine mehe peale, kes sellest unistab ja ka tunnistab. Sinu mina on teekonnal kaduma läinud ilmselt.

Ilmselt oled sa nii oma kujutelude küüsis, et suvepuhkus peab olema koos, ilmselt on sul ka hirm olla lasteta, sest argirutiinis ei tundu see kunagi võimalik olnud. Lase oma fantaasia üle pika aja vabaks ja keskendu ainult endale. Ehk ongi hea sul võtta mehe pakutud nädal ja otsida üles iseend, oma soovid ja avastada, et sinus on peidus keegi, kes vajab ka teisteta olemise aega, pideva rahmeldamiseta. Ja tead mis? Maailm ei lähegi sellest katki!

Ma ei suuda oma peas ideaalsemat puhkuselahendust välja mõelda ja veel vähem suudan mõelda, et oma armastatud mehele peaks sellist soovi keelama. Loodan, et ka sina mõistad seda. Alati ei ole ainult happy wife happy life, vahel on ka õnnelik mees tähtis! Sina otsi lihtsalt oma üksioleku rõõm ka üles ning ilmselt avastad peagi, et teie tülidevaba ühine tee saab aina toredam!

Solvunud naise lugu saad lugeda SIIT