Argo (7) tõstab endale toidulauas suurtes kogustes toitu ette ja maitsestab seda iga paari suutäie järel. Ta tikub söömise ajal korduvalt laua äärest ära minema, siis tuleb jälle tagasi, võtab mõned suutäied ja nii terve söögiaja. Vahepeal maitsestab õe-venna toitu. Argol on vaja kogu aeg tegutseda miljoni muu asjaga kui söömine.
Koolitunnis on ta rahutu, lärmakas, jutustab vahetpidamata, sätib teiste õpilaste asju korda. Ta õpetab teisi, kuidas teha ülesannet, kuid oma asjadest ja ülesannetest ei tea suurt midagi. Probleemid omakorda tekitavad poisis viha ja see valatakse kakluse või ropendamisega kaasõpilaste peal välja. Argo kuuleb, aga ei kuula.
Koolitöid kodus alustab ta hoogsalt: avab õpiku ja vihiku, sätib valmis muu vajaliku, kirjutab ülesande pealkirja vihikusse. Mõnikord jaksab ta lause või paar kirjutada, kuid siis hakkab ringutama, et on väsinud, süda on paha või pea valutab. Kurdab, et kodutööks on nõme ülesanne antud või õpetaja on lausa vale ülesande andnud.
Õhtul paneb Argo endale riided valmis, kuid hommikul läheb lahti riieteralli – vaja on hoopis teist või kolmandat särki ja püksi. Riided lendavad mööda põrandat laiali.
Argo soovib olla väga hea poiss. Tahab näiteks aidata puid tassida. Paneb riidesse ja sammub usinalt kuuri poole, et puid tuppa tuua. Mõnikord jaksab sületäie või paar ära tuua, kuid teinekord ei jõuagi puudega tuppa: küll on vastikud puud, küll seljavalu ja üldse miljon häda.
Ta jutustab kogu aeg. Kui tekst saab mõnel, hetkel otsa, siis lihtsalt häälitseb. Sahmerdab pidevalt ringi. Pereelu on pea peale pööratud, sest elu keerleb enamasti selle ümber, kuidas poiss parajasti käitub. Eluga aitab toime tulla järjekindlus, lootus, usk ja armastus. See kurnab lapsevanemaid, kuid kogemus teise ATH diagnoosi saanud lapsega ütleb mulle, et aastate möödudes annab töö siiski tulemusi. Oleme kasutanud mitmeid loovteraapiad (savi, muusika, hipoteraapia, vesi). Vähemalt need 8-10 nädalat on olukord tõesti leebem. Isegi teatud toiduainete lapse menüüst välja jätmine on andnud häid tulemusi. Nisujahu, kõik värvilised magusained (kommides, siirupites, keedistes jms). Suhkru asemel sööme mett. Ketšup ja muud vürtsikad maitseained jätsime samuti ära.
Rihard teeb, mis tahab
Minu pojal Rihardil (13) on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning tundub, et ka tema nooremal vennal Rikol (4) võib olla sama asi. Vanema pojaga hakkasin tundma, et tema käitumises on midagi teistmoodi, kui ta oli kolmene. Kümme aastat tagasi ei teadnud ma veel midagi ATH diagnoosist. Arvasin, et lasteaias on ebakompetentsed õpetajad, kui tema käitumisele tähelepanu juhiti. Vahetasime lasteaeda. Muidugi ei aidanud see probleemi lahendada. Kui Rihard oli viiene, jõudsime psühholoogi juurde.
Mõlema poisiga on mured enam-vähem samad: nad ei kuule sõna, teevad, mis tahavad, on hüperaktiivsed, segavad teisi, väga emotsionaalsed, räägivad kõva häälega või karjuvad. Sageli kaklevad sellepärast, et ei suuda midagi rahulikult paluda või oodata. Nad ei mõtle tagajärjedele ja nende teod lõppevad probleemidega neile endale ja lähedastele. Sinna juurde käivad katkised riided või lausa luumurrud.
Koolis muutus Rihard väga agressiivseks, kodus olid lausa skandaalid. Oli tunne, et midagi meie elus läheb väga valesti. Kui laps oli kolmandas klassis, paluti meil dokumendid koolist ära võtta. Pöördusime psühhiaatri poole, kes määras lapsele ravimid. Kartsime neid pojale anda, et äkki tekib tal neist sõltuvus. Käisime erinevate psühholoogide ja pereterapeutide juures, tuttava soovitusel ka homöopaadi juures. Ma ei oska öelda, mis täpselt aitas, aga laps on pärast seda palju rahulikum, seda on märganud ka treenerid ja õpetajad. Oli väga raske aeg ja tuli ette erinevaid olukordi, isegi abikaasa elas meist paar kuud eraldi. Alati aga aitas edasi minna, kui suutsime külma närvi säilitada ja enese kallal töötada.
Taavi tegi juba beebina tralli
Taavi (10), kolmelapselise pere keskmine laps, tegi juba ema kõhus suurt tralli. Käima, õigemini jooksma, hakkas ta üheksakuuselt. Ei läinud kaua aega, kui poeg oli valmis igal võimalikul hetkel mööda kappe üles ronima. Tema uni oli väga katkendlik ja ta soovis pidevalt öö jooksul juua. Samas oli ta heasüdamlik ja naeruhimuline laps. Taavi järgi joostud kilomeetrid korvas õhtul rõõmus ja õnnelik laps.
Esimesed tõsisemad murenoodid hakkasid kõlama, kui laps läks kolmeselt lasteaeda. Lasteaia algusest oli möödunud kaks kuud, kui rühmaõpetajad soovitasid meil leida pojale sobivam keskkond. Tavarühmas on 22 last ja suur lastekollektiiv ei mõjunud meie lapse käitumisele kaugeltki hästi. Muidu sõbralik ja seltsiv poiss hakkas käituma agressiivselt, mis omakorda tekitas pingeid teiste lastevanematega. Kahjuks ei aidanud olukorrale kaasa ka õpetajate suhtumine, kelle jaoks selline laps oli tülikas. Meie lõbusast väänikust sai mõne kuuga kraaklev ja endassetõmbunud poisipõnn. Et poiss oli saanud selle lühikese ajaga endale ”paha lapse” tiitli, otsustasime vahetada lasteaeda ja ta hakkas käima eralasteaias, kus oli rühmas kümme last. Väiksem seltskond mõjus Taavi käitumisele ja meeleolule paremini, kuigi ka seal tuli aeg-ajalt ette keerulisi olukordi, kus laps reageeris mingites olukordades nii eakaaslaste kui täiskasvanutega suheldes impulsiivselt või agressiivselt.
Selleks ajaks oli minu enesehinnang emana nullilähedane. Last peeti kasvatamatuks ja hukkamõistev suhtumine meisse sai osaks nii võõraste kui lähedaste poolt. Isegi minu enda vanemad ei mõistnud, kuidas ma kahe teise lapse kasvatamisega hakkama sain ja selle lapse olen otsustanud kasvatamata jätta. Sel raskel ajal sain väga palju tuge lapse õpetajatelt eralasteaias. Olen neile tänaseni väga tänulik mõistva suhtumise ja väärt nõuannete eest. Probleemid pojaga muutsid pingeliseks ka suhted abikaasaga. Et tema viibis pikalt töölähetustel, oli laste igapäevane kasvatamine minu õlul. Mina süüdistasin teda väheses kasvatuses osalemises ja tema mind oskamatuses last kasvatada.
Taavi käitumine ei muutunud lasteaiaaastate jooksul sugugi rahulikumaks ja enne kooliminekut pöördusime psühholoogi poole. Ka see ei läinud meil libedalt. Kummalisel kombel suutis laps istuda need 40-50 minutit rahulikult ühe koha peal. Kuni korrani, mil minu asemel läks pojaga vastuvõtule vanaema. Poeg keeldus psühholoogiga igasugusest koostööst. Järgmisel korral kohtusime juba psühhiaatriga, kelle sõnul on lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäirele sarnased tunnused. Diagnoosi määramine oli mulle tegelikult suureks kergenduseks. Tõesti – ei olnudki mina emana kõike tuksi keeranud! Selline eripära ongi olemas ja spetsialistid teavad, mida edasi teha.
Kooli minnes ootas last ees väikeklass ja vajaliku ettevalmistuse saanud õpetajad. Lisaks nõuannetele, kuidas sellise lapsega toime tulla, soovitas psühhiaater meile ka rohtusid. Suhtusin alguses ravimitesse väga kahtlevalt. Otsustavaks said psühhiaatri sõnad: rohud aitavad maha tõmmata lapse ärevust ja seeläbi muutub ka tema käitumine. Positiivne tagasiside lapse käitumisele teda ümbritsevatelt eakaaslastelt ja täiskasvanutelt aitab omakorda kaasa positiivsete käitumismustrite kujunemisele. Kui muidu on Taavi käitumine väga hoogne, siis rohud muudavad ta tasakaalukamaks. Olen saanud tagasisidet ka koolist: kui rohud võtmata, on tal raskem süveneda ja konfliktid kaaslastega on kergemad tekkima. Vormistasime lapsele ka puude ja sellega seoses on talle ette nähtud füsio-, kunsti-, tegevus- ja muusikateraapia.
Lihtne ei ole kellelgi. Paratamatult keerleb elu rohkem ühe lapse ümber ja teised peavad oma aega ootama. Aga me võtame üks päev korraga. Mul on hea meel, et enne koolitee algust jõudsime diagnoosini ja laps sai kohe alustada õppimist klassivormis, kuhu ta sobitub. Suures lastekollektiivis on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsel väga keeruline hakkama saada. Väike klass ja vajaliku ettevalmistuse saanud täiskasvanud on need, kes on aidanud meil jõuda sinna, kus me oleme.
