Mu laps on hüperaktiivne... ja mina ise ka

Ligi kolm aastat tagasi sai Jan (7) mitmeaastase lastepsühhiaatrite vahet jooksmise järel hüperaktiivsuse diagnoosi, sest poiss ei suutnud keskenduda, lisaks kannatas unepaanika ja agressiivsushoogude all.

"Kui sind häirib, et laps hüppab ühelt tegevuselt teisele, siis mõtle: ehk oled ise samasugune?" mõtiskleb tema ema Maarja (29). Kui tunned, et ka sul endal on raske süveneda, siis on lapselt selle nõudmine liiast. Alati ei pruugigi olla põhjuseks keskendumishäire, vaid ringisahmiva vanema eeskuju. Samas tasub ära käia ka psühholoogi ja psühhiaatri juures, sest tegu võib olla hüperaktiivsuse või muu käitumishäirega.

Emas sigines juba varem kahtlus, et pidev hajevilolek ja tegutsemisvajadus viitavad diagnoosimata hüperaktiivsusele. Pojal hüperaktiivsust aimates ning loengutes ja tugigruppides käies hakkas Maarjas siginema kahtlus, et ka tema enda hajevilolek ja pidev tegutsemisvajadus võivad viidata seni diagnoosimata hüperaktiivsusele.

“Kui Jan sai diagnoosi, lausus ema mulle naljaga pooleks, et sa oled ju ise ka ATH, täpselt samasugune kui poeg,” meenutab Maarja viimast tõuget psühhiaatri poole pöördumiseks.

Maarjat ei üllatanud tõde, mis psühhiaatri juures selgus. “Testi sajast vastusest 98 viitasid hüperaktiivsusele,” lausub ta naerdes. Nüüd suhtub ta poja eripärasse palju mõistvamalt. “Julgen öelda, et mitte keegi ei mõista Jani paremini kui mina,” lausub ta kindlameelselt.

Loe SIIT

Telli Pere ja Kodu SIIT