Ja kui oledki see vapper naine, kes saab väikese vahega kaks last, siis oled sa ise ainus, kes end superkangelaseks peab, sest vanavanemad mõtlevad, et kolmel lapsel oleks veel kihvtim koos kasvada kui kahel...

Meie plaanime vaikselt oma esimesele õde-venda, sest mina tean kui lahe on koos kasvada ja milline kingitus on õde-vend terveks eluks. Kui seda emale mainisin, oli tal hea meel, aga järgmine kommentaar oli kohe, et tegelikult tuleb esimesed kolm ikka kohe järjest saada. Ma alles stressan oma esimesega, balansseerin kodust elu beebiga ja töist elu... abikaasaga kahekesi aega on praktiliselt null, aga siiski peaksin järgmised 3 aastat olema kas rase, imetav või mitme väikelapsega kodune? Uhh!

Oleme abikaasaga alati rääkinud kolmest lapsest, see on tõsi. Aga mõelnud seda nii, et esimesed kaks tuleksid üsna järjest ja pesamuna pisut hiljem... samas, kui üldse. Iial ei tea, mida elu toob ja võimaldab. Milline on mu suhe lastesaamisse pärast kaht last. Seda enam ärritab mind, et minu (ja tegelikult enamike naiste) emakas on justkui avalik tahvel, kus kõik võivad arvamust avaldada. Ajad on teised, inimesed on erinevad. Ja see, kes, kui mitu last ja millal saab, on ainult tema ja ta partneri vaheline asi. Ja teate... lapsi ei saa nupuvajutusega ning see teema võib olla väga valus. Aga sellest mõni teine kord...