Foto: Unsplash
Mu kõht on pehme ja kaetud venitusarmidega, mu kintsud ja tagumik hoiavad kangekaelselt kinni rasva (ilmselt juhuks kui ma kavatsen selle beebide tootmise trendiga jätkata) ning mu rinnad meenutavad miskit, mida me näeme National Geographicus, mitte ükskõik millises teises lettidel leiduvas ajakirjas.

“Ma teen peaaegu igapäevaselt trenni. Seda tehes tunnen end tugevana (ja mitte ainult füüsiliselt), see hoiab mul mõtted tasakaalus ning võimaldab paremini eemalt hinnata ja luua loogikat enda tihtipeale hullumeelses elus. Kuid olenemata sellest kui hea on mu füüsiline vorm, jääb mulle alatiseks keha, mis on kandnud, sünnitanud ja imetanud nelja last,” vahendab telegram.ee mitme lapse ema ja enesearengu treeneri Beth Berry lugu sellest, kuidas ta on õppinud ennast armastama just sellisena nagu ta on.

Minu keha on ema keha ning arvestades, et minu noorima lapse sünnist on möödas üheksa aastat, ei ole oodata ka mingit “tagasipõrget” hoolimata sellest, kui palju kaloreid ma kulutan, kui palju kõhulihaseid ma teen või mitu tundi ma jõusaalis veedan.

Õnneks olen ma selle kõigega leppinud ja rahu teinud ning näen seda hoopiski mille kaunina. Mu amet näeb ette emadega töötamist. Täpsemalt öeldes toetan pakun ma tuge naistele teekonnal, kus nad kasvavad, muutuvad, taasloovad enda elu, võtavad tagasi enda väärtuse ning parandavad oma suhet iseendaga. Mida rohkemate naistega ma kokku puutun ja mida kaugemale ma jõuan omaenda emaduse teekonnas, seda selgemaks saab mulle see tõsiasi:

Me ei peagi pärast laste saamist “endiseks tagasi muutuma”. Ei füüsiliselt, emotsionaalselt ning kindlasti mitte vaimselt. Me peame astuma sammu edasi veel teadlikuma ja võimekama versiooni poole iseendast. Emadus on püha, kaunis ja auväärne evolutsioon, mitte häbiväärne muutus millekski vähemaks, nagu ühiskond meile püüab näidata.

Ainuüksi eeldus, et naised on loodud võimalikult vähe muutuma ning muutuma tagasi endisteks — sellisteks, missugused nad enne emadeks saamist olid, on ebarealistlik ja solvab igas vanuses, rahvusrühmas ja suuruses naisi. See naeruvääristab kõige võimsamat muutust ühe inimese elus, kus ta omandab rolli lapsevanemana. See röövib lõputute ebarealistlike eesmärkide seadmisega (mis ei pruugi kokkuvõttes üldse kasuks tulla) naistelt võimu.

Maailm vajab emadusega kaasnevaid muutusi. Seda soojust, hellust, haavatavatust, prioriteetide ümberseadmist ja sügavat armastust — need on vaid mõned näited sellest, mida meie valude käes kannatav maailm enim vajab.

Kuid asi on selles, et teadlikud ja väekad emad, kes on enda väärtusest teadlikud (eriti need meist, kellel on suhteline vabadus, võimalused ja privileegid) on suureks ohuks nii paljudele praegustele sotsiaalsetele struktuuridele ja kultuurinormidele.

  • Ilu-ja moetööstused (lisaks teistele) loodavad ja toituvad meie rahulolematusest iseendaga või eluga pärast beebisid. Mida rohkem saame teadlikuks enda väärtusest, ilust, tugevusest ning eesmärgist, seda vähem tooteid on meil vaja selleks, et end hästi tunda ning oma elu armastada.
  • Meie tegelikud vajadused ei ole ühel joonel normidega. Kui me võtame üks kord kollektiivselt vastu otsuse, et meie vajadused on olulised, on ettevõtted ja töökeskkonnad sunnitud ümber korraldama enda praegust kasum-enne-inimesi prioriteedisüsteemi. Piisavalt pikk emapuhkus, tervisekindlustus, osaline tööaeg ning suurem paindlikkus saavad suurema tõenäosusega normiks siis, kui me hakkame iseendid nägema selle kõige väärilistena. Kuid selle muutuse vastu rõhuvad enim need, kes lõikavad kasu sellest, kuidas ühiskond on hetkel üles ehitatud
  • Me elame endiselt meeste poolt domineeritud kultuuris, kus naiselik võim inimesi hirmutab. Vaadake korraks, kui tihti hakkavad inimesed kulmu kortsutama, kui teemaks on sünnitus, menstruatsioon või näiteks menopaus. Me pole kultuurilisel tasemel veel valmis naiselikkusega ja sellega kaasneva reaalsusega. Me peame kõigepealt end ära kasima, raseerima, kitkuma, steriliseerima ja photoshoppima. Alles siis nähakse meid esinduslikuna, aktsepteerituna ja mitte tülgastavana. Kuigi emadus pakub hulgaliselt võimalusi selle väärastunud paradigma parandamiseks, hoiab häbitunne meie endi kehade, haavatavatuse ja vajaduste sees kinni ning paneb iseennast piirama.

See on meie igaühe ülesanne, otsustada, kas me hindame ja võtame omaks evolutsioonilist protsessi, mis viib meid emadusse ning aktsepteerime kõike seda müstilist ja segadusttekitavat ilu. Või siis lähme edasi käsikäes tööstustega, mis loodavad meie rahulolematusele iseendaga.

See on loomulik, et me tahame pärast laste saamist “endiseks muutuda”. Märk selle suutlikkusest oleks ühiskonna silmis justkui märk tugevusest ja ihaldamisest ja kes ei tahaks olla tugev ja ihaldusväärne? Mõelgem korra kõigile hüvedele, mis kaasnevad võimalikult väikeste muutustega ja miks on ühiskonna silmis normaalne minimaliseerida emaks saamise mõju meie vajadustele, perspektiividele, kehadele ja südametele:

  • •Meid tunnustatakse tugevaks (isegi superinimeseks) olemise eest ning võime eest kanda enda õlul korraga nii paljut, selle koorma all murdumata.
  • Me näime vähem haavatava ja “hädalisena”.
  • Me tekitame vähem vastupanu abielusuhetes, perekondades, töö juures ja seltskondades.
  • Me ei ole sunnitud õigustama muutusi enda prioriteetides, mis ei ole teiste inimeste jaoks loogilised.
  • Meil on väiksem risk kaotada iseenda tunnetus.
  • Mida vähem märke meie kehal on (venitusarmid, kaalutõus, lotendav nahk jne), seda vähem tuleb meil seista silmitsi halvakspanuga ning seda suurem on tõenäosus, et ühiskonna silmis oleme ilusad, või vähemalt aktsepteeritavad.

Kui võimalikul kiirel ” endiseks tagasi põrkamisel” on niivõrd palju hüvesid, miks me peaksimegi üldse tahtma hinnata enda venitusarme, tselluliiti, riietel leiduvat beebiokset, unetuid öid, haavatavust, suurenenud sõltuvust teistest, pidevalt hirmu tekitavast ebakindlusest ning muutust uute tundmuste, olemuste ja prioriteetide suhtes?

Sest maailmal on seda vaja. Sest me elame maskuliinsete võimustruktuuride all ning kuni seda ei tasakaalusta naiselik pool, ei ole maailmas võimalik tõeline rahu ja paranemine.

Sest terviklik ühiskond ei saa eksisteerida ilma sügava austuse ja toetuseta naturaalse evolutsiooni ja muutuste suhtes. Sest nii sina kui mina oleme esimesed naised kogu maailma ajaloo vältel, kellel on reaalne võimalus hoida elus naiselikkuse pühadust.

Aastaid tagasi tekkis mul laste kasvatamise kõrval lootusetu vajadus olla rohkemat peale kurnatud piimamajanduse, milleks ma olin saanud. Ma tegin kõik selleks, et “püsida tugev” ning hoiduda sellest, et emadus mind “murraks”. Ma olin veendunud, et kui ma lihtsalt teengi rohkem “õigeid” asju, tunnen ka ise, et minu panused ja ka mina ise oleme piisavad ning selle kaudu õnnestub mul ennast välja kaevata sellest jõuetusest. Nüüd ma saan aru, et hoides kinni sellest maskuliinsest jõu käsitlusest, takistasin ma endas arenevat hoopiski teistsuguse ja naiseliku ning haavatavama jõu sündi.

Abi küsimine on haavatavuse märk. Nagu on ka tunnistamine, et sa ei tea tegelikult, mida sa teed. Teiste peale lootmine nii füüsiliselt, rahaliselt kui ka emotsionaalselt on samuti haavatavuse märk. Vaadata enda vastsündinud lapse silmadesse ning tõdeda, et tema heaolu on täielikult sinust sõltuv, teeb samuti haavatavaks. Seda teeb ka ettekujutlus arengust millegi tundmatu (ja kultuuriliselt väärtustamata) suunas. Ja iseenda kaotamine armastusse. Haavatavaks teeb oma instinktide usaldamine ja võtta tugevust ja ilu sellisel kujul, millele ühiskond kipub läbi sõrmede vaatama.

See on haavatavuse märk, kui me laseme emadusel ennast muuta.

Kuid just seda tehes — nõudes enda õigust sellele pühale, segadusttekitavale ja vahepeal hirmuäratavale evolutsioonile — saavad meist seda maailma parandavad võimekad, südamehäälest kantud liidrid.

  • • Me alustame oma vajaduste unikaalsuse ja väärtuslikkuse valideerimisest.
  • Me alustame sellest, et vaatame peeglisse aukartust äratava ja austusväärse pilguga, millega me vaatame enda füüsilise keha imelisi muutusi.
  • Me alustame sellest, et näeme iseennast võimekate naistena, kes on võimekad mitte HOOLIMATA muutusest, vaid TÄNU nendele olema haavatavamad ning vajame inimlikku sidet.
  • Me alustame sellest, et koondame emade ja naistena jõud, mitte ei lase hirmul ja halvakspanul ning häbitundel enda vahele kiilu lüüa.

Paljud võimupositsioonidel olevad inimesed ja need, kellel on võim teisi meie ümber mõjutada, eelistavad seda, et me näeme enda uusi esilekerkivaid tugevusi hoopis nõrkustena. Nad eelistavad, kui me mõtleme, et ainus viis olla ilus on eitada, minimaliseerida ja peita ära emaduse jäljed. Reklaamifirmad õpivad tundma meie ebakindlusi ja kasutavad seda endale kasumi teenimiseks ning meie perspektiivide ning prioriteetide kontrollimiseks.

Meie ühiskonna stigmade kohaselt muudab emaks saamine meid vähem seksikaks, naiselikuks ja mõjuvõimsaks.

Aga sügaval sisimas sa tead ju tegelikku tõde, kas pole? Sa tunnetasid oma tõelist võimu hetkel, mil hingasid sisse enda ilmale kantud beebi lõhna. Su tõeline jõud pääseb võimule iga kord, kui sa võtad hetke enda lapse imetamiseks, puhastad tema põlvel kukkumisest tekkinud haava või kuulad teda suure pühendumusega. Sa teed seda iga kord, kui tunnistad endale, mida sul hetkel vaja on ning julged seda küsida. Sa tugevdad enda jõudu veelgi iga korraga, kui seljatad kultuurilised kõverpeeglid ning leiad endas üles väärtuslikkuse olendina, kellele on usaldatud ülesanne hoolitseda, juhtida ja toetada teisi imelisi olendeid nende eluteel.

Sina, kallis ema, oled mõõtmatult mõjuvõimas. Kuid naiselik võim näeb välja (ja tundub) hoopis teistsugune kui mehelik võim, ning seda on tihti vääriti mõistetud, alaväärtustatud ja mööda vaadatud.

Õnneks on ärkamas järjest rohkem inimesi, kes näevad läbi valeliku turunduse suitsukatte. Paradigmad on muutumas (küll aeglaselt ja valulikult) ning on palju asju, mida meist igaüks saab selle protsessi kiirendamiseks ära teha:

  • •Defineeri enda jaoks ümber naiselikkus. Enese vabastamine kultuurilisest naiselikkuse definitsioonist on keeruline, arvestades kuidas oma vahepeal läbi põimunud naiselikkus, kõrged kontsad, prinkis rinnad ja pruntis huuled. Kuid selle mõiste ümbermõtestamine võib anda mõju sellele, kuidas me näeme ilu, eneseväärikust ja ihaldatust.
  • Austa enda vajadusi. Enda vajaduste austamine nõuab esmajärgus nende tunnistamist, neile nime andmist ja nendele loomingulise lähenemist õppimist, nendest rääkimist ning mõistmist, et need on ajas muutuvad.
  • Loo kontakti teiste naistega, julgelt ja haavatavalt. Kuigi pealiskaudseid ja hinnanguid täis suhted on kultuuriliselt vägagi aktsepteeritud, ei anna need meile inimestena midagi positiivset. Ole suheldes nii autentne, julge ja südamlik kui saad. Maailm vajab seda, et oleksime sügavalt teineteisega kontaktis.
  • Pühenda ennast valdkonnale, mis on püsiv ja eluandev. Mida rohkem oleme reaalsuses kahe jalaga maa peal ja mida rohkem oleme pühendunud rollidele, mis pidevalt muutuvad (sealhulgas emadus, partnerlus, karjäär ja väljenägemine), seda suurema tõenäosusega tunneme end ebastabiilselt kui sellised muutused aset leiavad. Kuid mida rohkem oleme ühenduses Kõrgema Jõuga ja selle paljude manifesteerimistega, seda tugevamalt seisame jalul isegi siis, kui maailm meie ümber kipub värisema.
  • Seljata püüdlused olla ilus. Sa juba oled seda. Tee seda, mis paneb sind ennast tugevana tundma.
  • Võta “ilutööstust” täpselt selliselt, nagu see on: See on kasumile orienteeritud masinavärk, mis kasvab meie kahaneva enesehinnangu arvelt. Selles tööstuses ei ole meie heaolu prioriteediks, ükskõik, kui veenvalt nende reklaamid ja lubadused ka ei kõlaks.
  • Teadvusta meie generatsiooni emadele pärandatud katsumusi. Kuigi meie elu on mitmes mõttes kergem kui meie eelkäijate oma, puuduvad meil osad eelised, mis olid nendel. Me seisame silmitsi informatsiooni üleküllusega, pidurdamatu ärevusega, otsustusväsimusega, seadmetest sõltumisega ja kõrgendatud vastutustundega oma laste vajaduste ees. Need on uued takistused, mis suruvad tänapäeva emasid maadligi, ning nendel takistustel on täpselt sama palju võimu meid maadligi suruda, kui need, mille vastu sõdisid meie vanaemad.
  • Õpi ja praktiseeri empaatiat iseenda suhtes. Eneseteadlikkus on juba üksinda võimeline meis suurendama nii enesepõlgust kui ka hukkamõistu. Oskus iseenda ning enda eluprotsessi vastu lahke olla — see on võtu sügavasse ja tervendavasse enesearengusse.
  • Hoia enda süda avatuna. Endale välismaailma eest kesta ette ehitamine tekitab küll vahepeal kiusatust, kuid see ainult pidurdab jõudmist kõrgemale teadlikkuse tasandile. Parem on aeg-ajalt lasta enda südamel murduda kui hoida seda ära peidetuna ja üksinduses.
  • Kohtle enda keha püha templina. Sa ei ole ise enda keha loonud. See on antud sulle laenuks lühikeseks ajaks. Kuidas sa saaksid seda kingitust paremini hinnata? Kuidas peaks inimene kõnelema ühest suurimast kingitusest, mis on talle osaks saanud? Mida rohkem austust on meil enda keha vastu, seda vähem vastuvõtlikud oleme halvustavatele kommentaaridele.
  • Eralda enda jaoks omavahel haavatavus ning jõuetus. Me kipume haavatavust vältima suuresti selle pärast, et sageli on seda seostatud rõhuvate olude ja jõuetuse tundega. Kuigi need võivad olla omavahel seotud (ning sageli seda nad on), ei pruugi see alati nii olla. Teadlik, ennast austav haavatavus on täiesti erinev sellest haavatavusest, mis tuleb kaasa tõeliselt rõhuvate olude ja mõttemaailmaga.

Näiteks minul ei ole mingisugust huvi “muutuda tagasi endiseks”. Ma ei taha olla vähem teadlik versioon iseendast, isegi kui see tähendab vanusega lisanduvaid lisakilosid, kortse ja halliks muutumist. Ma muutun iga päeva, iga takistuse ja võimalusega kasvada rohkem iseendaks. Mu teadvus laieneb ja terveneb. Ma õpin armastama iseenda tervikut ning hindan rõõmuga enda juures neid osi, mis tähistavad, et ma olen ema.

Ma loodan enda elu jooksul veel nii mõndagi saavutada, et ma ei saa mitte hinnata enda juures kõiki neid võimsaid muutusi, mida emaks saamine on minus esile kutsunud.

Alles siis saame öelda, et me oleme jõudnud meheliku ja naiseliku ekvilibriiumisse, kui meie kultuuris austatakse ja hinnatakse vananemise protsessi, naiste kehasid nähakse võrdselt kaunina nii enne kui ka pärast rasedust ning naiste mitmed naturaalsed olekuid (karvane, piimane, kurvikas, väikeste või longus rindadega, rahulikuna, vihasena, targana, rasedana, hellana, vägevana, sünnitavana, kortsus, välja veninud, vananeva, menstruatsiooniga, menopausiga..kui nimetada vaid mõnda) nähakse piisava, imelise ja austusväärsena.

Selle ajani peame kujutlema endale tulevikku sellisena, nagu me seda tahame näha ning kinnitama teineteisele väärikust ja ilu ning tagama selle, et meie lapsed kuulevad tõde nendelt, kellele on saanud osaks pühalik kohus neid läbi elu juhendada.

Meid kõiki imetledes

Beth Berry