Kui hullem oli möödas, nuputas väike Feliks endale haiglas tegevust. Erakogu
“Laps oli siitilmast nagu juba poolenisti ära. Rääkisin temaga, paitasin ja kallistasin teda, proovisin kontakti saada, aga ta oli täiesti loid. Olin murest murtud ja süda oli valu täis.”

Nii kirjeldab Aili oma elu kõige pikemaid 50 kilomeetrit, mil ta rotaviiruses lapsega kiirabiautos haiglasse kihutas. Kui ülejäänud pere sai haigusest nädalaga üle, siis 2,5-aastasel pojakesel polnud ikka veel parem. Perele muret toonud juhtum oli valus ja Aili pole valmis sellest oma täisnimega rääkima. Oksendamisel ja kõhu­lahtisusel polnud lõppu. “Kõik, mis tulla sai, tuli välja nii ülevalt kui ka alt,” räägib naine. “Laps oli loid ja apaatne, ei reageerinud millelegi – see hirmutaski kõige rohkem, nii et kutsusime kiirabi. Nemad küsisid veel, et miks nii hilja kutsusime. Aga lootsin, et kuna teised lapsed paranesid juba, et siis tema ka...”

Väike elujõuetu poisike pandi haiglas kohe tilguti alla.