Foto: Erakogu
Postitusi kirjutades, Instagrammi pilte tehes, sõpradega rääkides on ikka alati selline kerge positiivsuse noot kõrgendusmärgiga juures. Mu poiss on ikka nii tubli, ja teeb seda ja teist. Kõik läheb alati jube lihtsalt. Osati on see jah nii, samas kipume unustame katsumusi, mis vahel meid täielikult rivist välja löövad.

#TarkVanem kampaania raames oleme Anettiga nüüd väga hoolsalt oma tassi "täis" hoidnud ja peab ütlema, et tulemused on head. Kui väikse mehe maailm plahvatab, siis jääb meie oma osati siiski terveks.

Alles ma rääkisin Anettile kell 3 öösel, et ma ei taha teist last. KINDLALT. Aga, mis mind siis närvi ajab...

  • Kui sa hommikul ärkad ja piss on voodis (Ruubinil siis). Seda enam pole juhtunud, aga viimane tagasilöögiperiood, kui seda juhtus 2-3 nädalat järjest peaaegu iga hommik, oli päris tüütu esimese asjana pesumasinat käivitada, siis koos dušitada ja oodata, et täpselt riietumise, söömise ja ärkamise vahel pesude kuivama panemisega tegeleda (või alles tööle jõudes avastada, et kurat, pesud jäid pesumasinast välja võtmata).
  • Pissi-kaka teemadel veel. No poiss on juba nii suur, et tahab ise oma pissi-kaka ära visata ja vee peale tõmmata. Why not. Let's do it. Mis te arvate mitu protsenti kordadest piss tervenisti suurde potti lendab? Yeah... koristame siis veits veel.
  • Kui hommikusöögi ajal kogu piimakrõpsu kauss sülle kukub. MA TEAN, see ei ole midagi, aga isana hommikul vara sa lihtsalt ei viiiitsi hakata uuesti riideid vahetama. Oleks siis asi ainult minus, see ärritab ka Ruubinit.
  • Wait oota. Hakkad kodust välja minema. Poisil riided seljas, sinul veel mingi viimane asi kaela tõmmata, aga see ei tule eriti hästi selga, sest sa oled täiesti läbi higistanud käkk. Sa kuuled oma armsa väikse lapse huultelt tulemas lauset: „ Tahan pähkleid!" Ja sa tead, et siit tuleb järgmine kokkuvarisemine. Ruttu leia mingi teine jututeema või võta kaks pähklit toast kaasa ja pane padavai ruttu lastehoiu poole minema enne, kui tal veel nõudmisi tuleb. Loodame, et tuul läbi selja ei tõmba.
  • Kui sul on sitt päev ja Ruubin saab sellest aru. Ei, ta ei patsuta mu õlale: „Issi, pole midagi, ma lähen mängin legodega ja sa chilli...", ta tavaliselt saab aru, et midagi on valesti ja on veel emotsionaalsem, mis tähendab, et mina pean läbi oma vihase tuju ikkagi hea olema.
  • Kui sa oled suppper väsinud, võib olla isegi kerge pohmelliga ja ta sikutab sind sõrmest voodist välja, et mängima minna. Tegelt on see nunnu, sa ei ütle oma poisile, et ei, ISSI EI TULE. Sa lähed mängid. But, little by little, you die inside.
  • Tulles siis ikkagi mu lemmikteema juurde. Magamatus. Siin võiks peatuda lausa 10 leheküljelise jutustusega. Mulle meeldib magada. Tõesti on hea voodis lesida, snoozida. Vedeleda ja mitte midagi teha. Ruubinile see ei meeldi. Mis tähendab, et loomulikult tuleb hommikul kohe end püsti ajada. Thank god, et Anett on hommikuinimene ja me saame vahel kokkulepetele jõuda.
  • Siis on vaja ka öösiti vahel üles ärgata. Nii näiteks 2-3 korda. Saan aru, on kasvuspurdid, haigused, halvad unenäod ja vahel kukub tõesti Kusti (tema lemmikkaisukas) voodist välja. Aga goddamn, kui see juhtub 3 korda öö jooksul ja 3 nädalat järjest... sa vaatad hommikul peeglisse ja su vanust võiks umbes 10 aastat rohkem ennustada + mõne narkar-jota diagnoosi panna... see ei ole üldse mõnus. Tööl oled nagu mingi koll, saamatu oled niikuinii, sest kabariitide tundmine ei õnnestu ja turvaamehhanismid ei tee õigel ajal piiksu. Konkreetselt olen koperdanud vastu uksi ja seinu ja haiget saanud. Küünarnukk ühest paugust kuu aega valus. Vaene Mauno... no tõesti. Ma olen ju täiskasvanud mees.
  • Alles hiljuti pidasime terve nädalase sõja maha, sest Ruubin otsustas tavapärase lähen-ise-magama-ja-kõik-on-chill asemel show'd hakata korraldama. Tuli voodist välja igasuguseid asju nõudma. Juua, kakada, pissida, veel lonksu, multikaid, kommi. Siis tegime 100 jalutuskäiku tehnikat. Poiss tuli välja, mina ootasin uksel, jalutasime ilma suurema jutu ja emotsioonita tagasi voodisse. Ma olin selleks hetkeks juba kl 20 enne magaminekut omale õhtuplaani paika pannud, pikutan, mängin pleistat. NOP, jalutasin tund aega järjest röökivat last voodisse. Õnneks see lõpuks töötas. Selleks on meil nüüd voodi kõrval seinal list asjadest, mis enne magamaminekut tehtud peavad saama.
  • Vahel tahad heas usu teha maailma kõige parema õhtusöögi, vorbid, vaaritad, valmistad. Katad laua. Ja siiiiiiiiis. Lil Dude otsustab, et: „EI, ma ei taha süüa". WTF mate?!?!. „Tule, proovi natukene." „EI, mai tahhhaa." Ja siis sa lihtsalt lased sel minna. Neid variatsioone on siin palju, kuidas õigesti käituda, kuidas valesti käituda. Aga sisemiselt on kaks varianti, kas su oma tass on piisavalt täis või juba üsna tühi... Kuidas käitud?
  • Või siis lähme välja. Jalutame. Jookseme läbi lompide. Lähme autosse. Kui poisi üles tõstad, saad oma erksavärviga jope peale mustad pori jäljed. Kas auto saab korraliku mullakihi üle istmete? Enamasti jõuan need asjad läbi mõelda, teinekord kiirustades, mitte nii väga... Mis teed siis, lähed närvi? Goddamn, ei saa minna.
  • Lemmikolukord, mida me Ruubininga tänaseks koos meenutame. Tulime autoga koduhoovi, Anett riputas riideid kuivama kuskil hoovi teises otsas. Poiss tahab kiiruga ema suunas joosta. Panen ta maha. Kaks sammu ja pea ees sopalompi, pea vee all, skorpion otsa ja kasutu ja räpane allveelaev nimega Rubškin hakkab vee pinnale tõusma (Ei, see lomp polnud 10m sügav, lihtsalt see kõik nägi nii välja). Kisa kui palju, jaaaa lähme tuppa vahetame riided ära ja kõik on korras. Hullult ei viitsinud selle kõigega tegeleda, aga you're a dad. Be proud.
  • Või üksvahe üks lemmik närviminemise koht. Vanavanemate külastus. Alguses oli see ikka maru raske. Oled ise väsinud, tööst, elust, magamatusest, millest iganes. Lähed oma reeglitega vanavanemate juurde ja siis hakkad neid õpetama nagu nad näeks esimest korda väikelast. Tee nii ja proovi naa, talle meeldib see ja teine. Ja siis näed, et esimese asjana saab ta kommi. Maailm vajub kokku. AGA... elu on õpetanud, et las olla igal omad rutiinid. Me oleme kõik erinevad ja las ta jääb. Seda on Ruubinil vaja ise kogeda. Kõik sõjad pole mõeldud võitlemiseks.
  • Haigeks jäämistest rääkides on siin üks kõvemaid challengeid. Kes koju jääb? Kui poiss hakkab esimesi haigusmärke näitama, siis lähevad mõlemal vanemal häirekellad ning eriplaneerimisoskused täisvõimsusel tööle. „Nii, davai, mul on see kell see koosolek, siis seal, see ja siis see. Kas saad olla selle päeva kodus." A ei, mul on siis see ja see, äkki saad ikka ise?". Erm... ja nii see läheb, umbes tunni ajaga saab nädala plaan paika. Mitte, et mul Ruubiniga kodus olemise vastu midagi oleks, aga noh, muu elu jääb jälle veits seisma. Kerge stressi extra on tunda, kuidas toime tuleme? Küll tuleme. Õnneks on vanavanematel võimalik ka täitsa seaduslikult haige lapsega koju jääda (ja palgakaotus on minimaalne).
  • Siis muidugi lemmikud tujud on need, mis pepu kolm korda raskemaks teevad ja kisa iga asja peale üles kruvitakse. Nii davai, tahad kahvlit või lusikat. Annad lusika. PÕMM perseli, ma tahan õÕõõõaaääääääooöööööööääääää. „Say what?" ÖÖäääääääääõõõõõõõõõõ. Alright, tule siia teeme kalli. Siis saad jalaga munadesse. Alright. Läheme vaatame midagi siin toas, viid tähelepanu mujale. Kõik justkui normaliseerub 3 minutiks ja siis tuleb järgmine. Ma saan aru, kasvamine on raske. Ma saan aru, raske on end ka väljendada, kui sa pole seda veel selgeks saanud. Aga ma tahaks ka visata pikali... mida ma vahel demonstratiivselt ka teen... Aga see ei aita eriti.
  • Viimase aja uued teemad on läbirääkimised. See on siis eriti huvitav. Sul on kaheaastane kutt, kes on oma jutuga tundub nagu üsna suur laps. Ta suudab sinuga rääkida, muljetada, meenutada ja nõuda. Ja siis hakkab peale - kommi saamise läbirääkimised. Vahel lähevad need mõistlikult, vahel on vaja tähelepanu kõrvale hakata juhtima, sest selgelt see ei vii kuhugi ja minu sõna peab peale jääma. Siin olukorra ilmestamiseks hea nali 9Gag'ist.


Kokkuvõttes on meil ikkagi supper tubli poiss. Kõik olukorrad, milles kaotan ennast ja oma talitsemist on alati olnud seotud iseenda tassi tühjusega, sest kui sa oled puhanud, rahul, õnnelik, stimuleeritud, meelt on lahutatud, sport on tehtud, siis sa mõistad oma väikse poja muresid ja aitad tal neid mõistlikult lahendada. Eriti oluline on vahepeal kodust eemal meestega lollusi teha. Siis on hea koju tulles härdusega igatseda kõike seda, millest sa ühe või kaks päeva eemal olid.

Hoidke oma tassid täis, eks!

Ei ole suuremat tunnet olemas kui ühiselt igapäevaste katsumustega toime tulla. Kahjuks ma ei saa endale lubada lapse kombel taidlemist... eriti. Mu kannatus-o-meter on kõvasti suuremaks läinud ja tänaseks tunnen, et ei ole vist asju, millega ma toime ei tuleks. Vaimselt, emotsionaalselt. Teise lapse võin ka juba vaikselt saada, sest ma tean, et kui nad on kahekesi, siis Ruubin saab ise oma õe või vennaga tegeleda, saavad minu ja Anetti selja taga meid klatšida või meile kingitusi teha. Näiteks mööda kööki laiali loobitud 1kg jahu kott või värvipott.

Rauno

...ja Anetti poolt ka paar kommentaari:

  • Montessori nipid aitavad ehk kui Ruubin otsustab, et ta „ei tahhhhha" õhtusööki süüa või ei taha ta ei kahvlit ega lusikat, siis me proovime tähelepanu hajutada ja küsida, kas ta tahab hapukoort või ketšupit oma toidule, mullivett või tavalist vett või kas ta tahab hoopis aidata lauda katta.
  • See voodist välja tulemise ja magamaminekust keeldumise faas oli tõesti päris tüütu ja emotsionaalselt väljakutsuv. Natuke aitas tabel, millega Ruubin sai ilma jonnita magamamineku puhul kollase naerusuise magneti.
  • Päkapikud. Thank god for them! Detsembris on sujuvatele magamaminekutele aidanud kaasa ka see, kui ütleme, et päkapikud piiluvad ja näevad, kui Ruubin läheb jonnides tuttu (ja me kõik teame, mis siis võib juhtuda).
  • Need hetked, kus Ruubin lihtsalt viskab pikali ja unustab rääkimise ära ning on selgelt endast väljas. Siis hakkab hea guessing game, mille eesmärk on teda toetada ja välja selgitada, milles asi. Kas sa oled pahane, et sa seda ei saanud? Kas sa oled pettunud, et sul see välja ei tulnud? Kas sa tahaksid hoopis seda? Või seda seal? Või hoopis seda?
  • Meid on hakanud aitama ka Montessori kasvatusest tuttav „rahunemise koht". Jonnihoo ajal küsime, kas sa tahaksid rahunema minna ja siis Ruubin lähebki oma tuppa, paneb ukse kinni ja ütleb, et läheb rahunema ning mõne aja pärast ilmub välja ja teatab, et rahunes ära. Just nädalavahetusel see töötas väga kenasti! Lugesin hiljuti, et seda sama lahendust võivad ka vanemad kasutada, mis kõlab geniaalselt, aga ma ei tea, mis Ruubin sellest arvab. Kindlasti mingil raskemal hetkel proovime kasutada ja öelda Ruubinile, et hoopis emme peab teise tuppa rahunema minema.
  • Rauno unustas rääkida nendest hetkedest, kui Ruubin hommikul riidesse ei viitsi panna, et õue/hoidu minna. Siis aitavad tihti sellised kommentaarid nagu „Ooo, paneme ruttu riidesse, Frank on ka kindlasti juba riides ja lastehoius" või „Mis sa arvad, kas Marianne ja Lenne on juba kohal? Mis nad teevad?" , „Kas lähme rattaga või autoga lastehoidu?", „Kas sa tahad parte ka minna vaatama?", „Näe, Kusti (tema kaisukas) on juba ammu esikus ja hakkab välja minema" jne.
  • Meenuvad veel need olukorrad, kus Ruubin kõige ootamatul hetkel nõuab juua. Kõigepealt sõbralikult, teine kord juba nõudlikuma häälega ja kolmas-neljas kord on juba meeleheitlik:"JUUUUUUUA!". Muidugi juhtuvad need alati siis, kui me oleme keset parki ja kodust veel piisavalt kaugel. Või autos ja kogemata ununes veepudel maha. No katsu siis ülikavalate nippidega juttu mujale suunata, enamjaolt see õnnestub, aga vahel mitte. Või kui ta avastab, et issi joob palju ägedamat jooki või lahedamast pudelist ning ka tema tahab seda. Hakka siis seletama, et ei, see on emmede-isside pudel või jook. Peale seda, kui Ruubin koos Raunoga paar mu lemmikut tassi ära lõhkusid, mina enam järele ei anna. Ütlen resoluutselt, et sorry Ruubin, aga see on emme lemmiktass või pudel ja sinul on enda oma, jood sellest. Üllataval kombel ta enam ei viitsi neid nõuda, sest vist on aru saanud, et ma ei anna järele. Ja see ilmselt ongi üks päris hea nipp! Ära anna järele!
  • Nendel päevadel, kui Ruubin on selgelt jonnine ja lühikese sütikuga (olgu põhjuseks väsimus, kasvuspurt, haiguse algus vms), siis laseme tal ka rahulikumalt olla ning pakume talle lastelaule või multikaid olukordades, kus me muidu võib-olla ei pakuks ning proovime pakkuda tegevusi, mille puhul tead, et need teevad tuju heaks. Olla rohkem tema jaoks olemas, kallistada ja pakkuda lähedust, kui näed, et see on see, mida ta hetkel tahab.
  • ...ja üks asi on veel, mis vahel aitab, kui õigel ajal meelde tuleb. Jonnihoogude hetkel meelde tuletada, et asi ei ole meis. TEMAL, sellel väiksel kasvaval inimesel on raske, mitte meil! Ehk et ei ole mõtet seda isiklikult võtta ja proovida pigem nuputada, kuidas teda sellel raskel hetkel toetada. Teoorias kõlab imelihtsalt, praktikas ka enamvähem tehtav, kui vanemate tassid on täis.


...nii et hoidke oma tassid täis, eks! 😉

Meie 4-nädalane #tarkvanem eksperiment on ametlikult läbi, aga plaanime meie jaoks kõige tõhusamate ja loomulikuna näivate soovitustega kindlasti jätkata!