Laura tunnistab, et kuna kodus pidi Lennaga tegelemine pidevalt ootama Nora une- ja söögiaegade taga, leidis ta, et vanem laps võiks käia ka sõimes. Sama sammu astuvad Laura ja Erik kolmanda lapse sündides – siis alustab lasteaiateed Nora. | Fotod: Hele-M
Kui vanemapalk saab läbi, ei jää sageli muud üle kui laps õrnalt üle sõimeläve lükata. Aga kas pisike on ka selleks ­valmis? Kahe lapse ema Laura Vesiloik (26) ­kirjutab julgustavatest kogemustest.

Meie peres kasvab kaks preilit – Nora (1 a 7 k) ja Lenna (3,5 a). Paari kuu pärast liitub naisarmeega kolmaski tüdruk. Pere elukorralduses kordub sügise hakul muster: samal ajal uue lapse sünniga asub lasteaiateele Nora, nagu tegi tema sündides Lenna. Nii mõnedki on silmi pööritanud, sest millegipärast on raske mõista, milleks on vaja kodusel vanemal laps nii vara lasteaeda panna.

Pea kaks aastat tagasi, kui valmistusime teise lapse sünniks, olin veendunud, et vanem laps hakkab aasta ja üheksa kuu vanuselt käima sõimerühmas. Võtsime üheskoos vastu otsuse, et esialgu viin ta sinna üksikutel päevadel nädalas mõneks tunniks mängima. Beebi sünniks oli üksikutest kordadest saanud kolm-neli pea täispikka lasteaiapäeva. Ja mitte meie enda mugavuse tõttu, vaid peamiselt sellepärast, et kaheaastaseks saades oli ta sõime­rühmaga väga ilusti kohanenud. Sellegipoolest uuriti: miks ei võiks seesama kahene minu ja beebiga kodus olla?

Ka kahene vajab vaheldust

Minu peamine põhjus oli saada aega nii beebile kui ka endale, pakkudes samal ajal vanemale lapsele kodusest elust vaheldust. Paraku tüdineb paariaastane aktiivne tegelane iga päev samade leludega mängimisest, pealegi sõltub vanema lapsega tegelemise ja õuesoleku aeg beebi une- ja söögiaegadest. Kodupäevadel kolmekesi olles pidin üsna tihti Lennale teatama: oota veel natukene, või: paneme õe magama, siis läheme.

Valitseb arvamus, et 1,5–2aastased lapsed pole veel valmis kollektiivis olema. Ent kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta, näiteks Lenna harjus paari nädalaga ja nautis seltskonda. Ka sõimerühma infotunnis räägiti vanematele, et tihtipeale on just emad need, kes rühma ukse taga nutavad, samal ajal kui lapsel juba igatsus meelest läinud on.