Foto: Pixabay
Ilmselt pea kõik vanemad on mõelnud, kuidas olla parem lapsevanem. Tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry selgitab oma teoses “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda” (Helios, 2020) humoorikalt ja haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja milliseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida.

Kõik tunded tulevad ja lähevad, õnn ei ole erand

“Kui keegi küsiks, mida oma lapsele enim soovid, vastaksid ilmselt nii: „Soovin, et ta oleks õnnelik.” Soovis õnnele ruumi teha pole midagi halba. Kuid ehk oleme liialt investeerinud „õnne” kui sellise ideesse, justkui ideaalsesse pilti, kus su perekonnal on parasjagu ideaalne päev, kõik on käsikäes põllul keksimas ja kaunite lillekeste vahel piknikku pidamas?” kirjutab Philippa Perry oma raamatus “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”.

Tema sõnul kõik tunded tulevad ja lähevad, õnn ei ole erand. “Kui oleksid kogu aeg õnnelik, siis sa ilmselt ei teakski seda, kuna sul poleks teisi tundeid, millega seda võrrelda. Selleks, et laps õnnelik oleks, tuleks vanematel aktsepteerida kõiki ta tujusid ja aspekte, milles lapse maailmataju avaldub. Suurem osa ajast on asi piknikust päris kaugel,” kirjutab autor.

Meid pole võimalik õnnelikuks teha ei tähelepanu hajutamise ega riidlemisega. Mida enam suudad last ta kogemustele ja neid puudutavatele tunnetele vaatamata omaks võtta ja armastada, seda rohkem on temas ruumi õnnele. “See kehtib, muide, nii sinu kui su laste kohta. Meil on vaja ka ennast ja kõiki oma tujusid tunnistada,” kirjutab Philippa Perry.

Õnnelik lapsepõlv

“Kui olin kaheteistkümnene, küsis üks vanemate sõpradest, kas mul on õnnelik lapsepõlv. „Ei, mitte eriti. Ma ei ütleks, et end suurema osa ajast õnnelikuna tunnen,” vastasin tookord. Mu isa kuulis seda ja vaidles mulle maruvihaselt vastu. „Täielik jamps,” lausus ta. „Su lapsepõlv on idüll, vägagi õnnelik. Missugune jaburus.” Ja tänu oma isale – armsale ja pisut hirmsale isale – tundsin, et olin eksinud. Tundsin end kohutavalt ebakindlalt ja mind valdas iseenda tunnete suhtes täielik segadus,” meenutab Philippa Perry oma lapsepõlve.

Tema sõnul peavad vanemad loomulikuks, et kõik, mis neid õnnelikuks teeb, toob õnne ka lastele, kuid tegelikkuses ei pruugi asi üldse nii olla, nagu oled ilmselt isegi täheldanud. Võid tajuda põrumist, kui sul laps end rahulolematuna tunneb, ja selle asemel, et ebamugav tunne vastu võtta, otsustad hoopis autori isa kombel lapse „õnnelikuks” hurjutada.

“Kui ma teadnuks ajal, mil isa mulle vastu hakkas seda, mida tean nüüd, oleksin osanud ka oma tunnetega toime tulla, kuid tol ajal tekkis mu peas vaid ebaselge ja segadusttekitav udu. Seal peitus ka häbi, sest olin kuidagi – ise veel mõistmata, kuidas – eksinud,” kirjutab ta.

Tema sõnul ta isa andis käest võimaluse temaga ühendus luua, ka siis, kui viha juba taandunud ja külaline lahkunud oli. Tal oli võimalus vastust personaalse rünnakuna võtmata küsida, mis tunded teda täpselt valdasid. Ta oleks võinud aidata lapsel õigeid sõnu valida ja ta võinuks proovida maailma läbi lapse vaatevinkli näha. “Ma ei väida, et tal tulnuks oma maailmavaadet muuta, kuid ta oleks võinud proovida aktsepteerida minu vaatenurka maailma ja iseenda suhtes,” tõdeb ta.

Süvenda sidet oma lapsega

Philippa Perry kirjutab, et kui võtad lapse kurbuselt, vihalt ja hirmudelt negatiivse ega püüa teda parandada, vaid kasutad seda kui võimalust temaga ühendust luua ning teda paremini tundma õppida, süvendab see teievahelist sidet. Niimoodi kasvab suure tõenäosusega lapse võime õnnele ruumi teha.

Kui tuled näiteks koju ja teatad kaaslasele, et sul oli töö juures kohutav päev, ja ta vastab: „Ei saanud ju nii hull olla,” ei teki sinus ilmselt tunnet, et sind on mõistetud, kuuldud või tähele pandud. Ehk tunned end isegi kõrvale tõugatuna. Kui selline vastus tavaliseks kujuneb, lõpetad ilmselt ühel hetkel jagamise.

Vastuse „räägi mulle juhtunust” puhul ja jagades – näiteks seda, kui kohutavalt su ülemus käitus ja kuidas pidid kõike ta hooletuse tõttu topelt tegema – ning siis „pole ka ime, et sul halb päev oli” kuuldes hakkab sul ehk pisut parem.

Kui kaaslane jällegi „hea küll, aga sa peaksid...” – vastab ja hakkab siis nõu andma, tunned end ilmselt veelgi kehvemini. Kui su kaaslane kostaks: „Vaata, sealt aknast paistab nunnu orav,” lõpetaksid ilmselt tööst rääkimise – mis siin ikka enam tööasju arutada? Orav võib küll aidata sul kurbust unustada, kuid läbitöötamata tunded kerkivad alati hiljem pinnale.

“Pea meeles: kui su imik, laps, täiskasvanud järeltulija või isegi su kaaslane valusaid tundeid jagab – ka siis, kui tundub, et ajad asja sellest rääkides vaid hullemaks-, aitad neil tegelikult emotsioonidega toime tulla ja asjad liiguvad suures pildis hoopis paremuse poole,” kirjutab Philippa Perry.

Lapsele kehva koolipäeva tõttu kaasa tunda on loomulik. Ent kuidas on lugu asjadega, mida sa üldse kuulda ei sooviks? Nagu näiteks: „Mulle ei meeldi titt, tahan, et sa ta haiglasse tagasi viiksid.” Just siis on kõige olulisem kuulata, püüda mõista ja lapse tundeid tunnistada.

Proovi näiteks nii: „Meil ei ole tõesti olnud viimasel ajal võimalust omavahel koos aega veeta, pole ime, et tita lahkumist soovid” või „Tegelikult pole aus, kuidas kõik külalised beebit nunnutavad ja keegi sulle tähelepanu ei pööra.” Ehk isegi nii: „Mis tunne on olla vend?” “Kõiki vastuseid tuleb aktsepteerida. Last ei saa sundida õde või venda armastama. Ta on oma tunnetest teadlik ja tal on vaja kedagi, kes oskaks kuulata,” kirjutab Philippa Perry.