Teine ema kirjeldab samuti oma päeva algust. Postituses jutustab ema, kuidas ta alustab oma päeva nelja väga unise tegelase äratamisega. Mõni on vähem unine ning ärkab juba kerge õlapatsutuse peale, teist tuleb kõvemini torkida ning viimasel tuleb tekk pealt tõmmata ja laps ise peaaegu põrandale veeretada, et ta lõpuks oma silmad lahti teeks. Seejärel loendab ema, kuidas ta tegi korda kõik viis voodit, käis duši all, pesi puhtaks kaks WC'd ning selle kõigega hakkama saamiseks jõi ära kaks tassi kanget kohvi.

Sama postitus jätkub kirjeldustega, kuidas pärast hommikusööki koolitee ette võeti. Samal ajal, kui nad ootasid peatuses koolibussi, et vanemad lapsed bussi peale saata, jäid väiksemad lapsed puu otsa kinni. Kui vanemad lapsed bussi peale said ja väiksemad lõpuks puu otsast alla, tuli nad kooli sõidutada ning pärast minna tagasi tühja koju, mis tekitas veidi nukraid emotsioone. Sellega ei olnud kogu trall veel lõppenud. Tuli koristada laste hommikusöögist järele jäänud laga köögilaualt ja oma juustest, kokku korjata mustad riided ja need ka ära pesta ning huuled uuesti värvida, sest huuleläige oli jäänud musidena laste põskedele. Veel tuli viia koer jalutama ning talle ka süüa ja juua anda, lülitada välja teler ja kohvimasin ning sada põlevat lampi. Kõige selle keskel tuli vastata hulgale telefonikõnedele ja sõnumitele ning pärast ka tööle jõuda. Taaskord sai temalgi see kõik tehtud veel enne, kui kell sai üheksa. Selline päeva algus võib nii mõnegi inimese ära hirmutada ja tekitada tahtmist tagasi voodisse pugeda, et mitte selle kõigega tegeleda. Vanematel aga sellist võimalust ei ole. Töölejõudmine on nende jaoks tempo mahavõtmine.

Tööle jõudes ja oma nutikellale pilku heites näeb viimase postituse teinud ema, et ta on juba neli kilomeetrit maha kõndinud. See vahemaa tuli läbi lihtsalt selleks, et kõik hommikused toimetused ära teha, kodust välja saada ja kontorisse jõuda. Selle kõige juures ei otsi ta kaastunnet ega suuri kiidusõnu, et ta nii palju tehtud jõuab, vaid on tänulik, et tema tööandja võimaldab nii paindlikku tööaega ning laste ja tema enda tervis on piisavalt tugev, et selle tralliga hakkama saada. Kehv tervis tähendaks veelgi enam sahmimist, arstivisiite ning läbirääkimisi koolis ja tööl. Veel on ta tänulik tänapäeva ühiskonnale, kus ei vaadata enam halvustava pilguga temasuguseid emasid, kes soovivad ennast teostada ka väljaspool kodu.

Tema postituse põhjus on tegelikult väga lihtne - anda oma töökaaslastele mõista, et ta ei tule suure une ja mugavuse pärast tööle alles kell üheksa läbi või lausa kümme, vaid tema päev algab varavalges ning tööle jõudes on tal tehtud juba mõne teise inimese terve päeva toimetused. Tegelikult on kogu tema päev, mitte ainult selle algus, täis kõrgema klassi logistikat, et lastel oleks kõik olemas ja nad kõikjale kohale jõuaksid ning kõige selle kõrvalt tahaks ju ka ise jõuda duši alla ja tassi kohvi juua.

Meie ühiskonnas on väga kõrged ootused, eriti vanematele, sest nemad ei vastuta ainult enda, vaid ka oma laste, pere ja kodu eest. Tihti ei osata hinnata nende vanemate tegevust, kes on pühendunud kodu eesti hoolitsemisele, sest töö tegemisena nähakse ainult kodust väljas nii-öelda päris tööl käimist. Laste kasvatamine annab vanemate hingele palju, kuid siiski on tegemist väga raske tööga, mille puhul ei ole ettenähtud puhkepäevi.

Siinkohal Pere ja kodu tervitused kõigile vanematele, kes igal hommikul küll aurava kohvitassi lauale panevad, kuid lõpuks ikkagi jääkohvi joovad.