Sellist olukorda kogeda on kohutav, see ei ole meeldiv ja ei sooviks seda ka oma vihavaenlasele

Seda, et lapsevanemal lained just kõige ebasobivamas kohas ja ebasobivamal hetkel üle pea kokku löövad, tuleb ette piisavalt tihti - oleme seda ju ka ise kas kõrvalt näinud või lapsevanemana läbi elanud.

Olen just lõpetamas poeskäiku ning suundun iseteeninduskassadesse. Mõtlen veel omaette, piiludes mida mu laps autokärus teeb, et küll on hea minna ja ise maksta, ei pea järjekorras ootama (ja järjekorrad on pikad). Aga samas kui kurb, sest need klienditeenindajad ju jäävad ehk oma töödest ilma ühel päeval, mõtted lähevad robotite maailma ja mis tööd mina küll kunagi tegema hakkan kui tööle...

Mõttelõng kaob, sest võõras laps tormab mulle peaaegu, et otsa nii, et kuku või kummuli! Laps ehmub ja mina ka. Sekund hiljem kuulen juba leebet ja väsinud häält vabandamas ja sekund seale seda kurjustamas lapsega. Okei, okei, kuhu ma jãingi.. Ahjaa, iseteeninduskassasse! Maksan oma asjad ära, lükkan oma galetti nõudva lapse toolini. Istume ja laps näksib. Mõtlen, et no hea ema küll, läheb lapsega õue ja unustab kõik snäkid koju.. Hea, et vee kaasa sain. Pakun seda lapsele, joob. Lõug laseb läbi ja põrand on märg. Ohkan, põlvitan ja koristan ära.

Jãrsku kuulen sedasama häält, kes enne vabandas karjumise-nuuksumise segaselt kirumas. Vanem laps oli vist mingi sigadusega hakkama saanus ja pisem oli ka pahane. Vaatasin ema - ma ei tea teda, aga mulle tundus, et mina olen olnud sarnases olukorras. See tunne on vist "melt-down" aga eesti keeles vist oleks hea öelda "krahh" või "mõõt sai täis". Selline tunne, et tahaksid ära jalutada aga jalad ei liigu ja vastutus hoiab sind kinni; silme eest on must ja/või pöörleb; vaatad tühja pilguga veel tühjemasse kohta; jooksed kokku ja tahaksid nutta, tekib viha, segadus, haletsus...

Sellist olukorda kogeda on kohutav, see ei ole meeldiv ja ei sooviks seda ka oma vihavaenlasele. Seda tuleb vahel harva ette, nii kodus kui avalikus kohas, ega see emotsioon ei vali aega ega kohta, kahjuks. Aga kui näed seda kõrvalt, teise vanemaga juhtumas! Mida teed? Pöörad pea ära ja mõtled, et ikkagi inimene; unustad end jõllitama, et vaadata, mis edasi saab või astud juurde, et pakkuda kuidagi abi või hoopis hurjutad lapsi, vanemat? Endalegi ootamatult olid mu jalad kõndima hakanud, laps käeotsas, näksimas galetti, selle naise suunas. Ma läksin ta juurde ja ütlesin selgelt: "Te olete nii tubli ja hakkaja ema, kahe väikese lapsega poodlemine on võrreldav vist triatloniga. Väga visa olete, Teil on väga armsad lapsed." Ta vaatas mind alguses suu ammuli, siis tuli väike punastus. Tal olid pisarad silmis ja ta soovis mind kallistada. Ma pole küll kallistaja-tüüp aga sel hetkel olin nõus. Vaikselt tänas ta mind ja viibates "tsauki" käega läksin lapsega oma teed. Vaatasin veel tagasi ja see krahhis ema oli justkui pühitud, Ta naeratas ja naeris oma lapse korraldatud krutski üle. Polnudki midagi väga hullu vist, mõtlesin omaette..

Vahel on vaja naeratust või kiitvat peanoogutust, vahel ka head sõna, et pilvine päev päikeseliseks muuta! :)

Luule