Sõnakuulmatud vanavanemad ehk mida teha, kui su oma ema ja isa ei austa su lastekasvatuspõhimõtteid?

Mida teha, kui su oma ema ja isa tallavad mutta kõik, mille nimel sa igapäevaselt oma lapsega töötad ja tõeks pead? Kui nad annavad su lapsele kommi, olgugi et oled selle keelanud või teevad kõike muud ja palju hullematki risti vastu su palvetele ja uskumustele? Evelin Kesküla soovitab elu jooksul psühholoogidelt, terapeutidelt ja isegi külanõidadelt saadud abi põhjal, kuidas kehtestada end konfliktse ja ebausaldusväärse vanavanemaga ning säilitada sealjuures võimalikult terve ja toetav suhe.

Tunnen, et teemaalgataja jäi suures osas oma murega üksi, sest jutt läks kohe ikka selle peale, et vanavanemad on olulised ja suhe alati kahepoolne... Mõlemad väited loomulikult õiged, kuid...

Iga juhtum ja iga inimene on niivõrd erinev, et tulebki läheneda vastavalt sellele konkreetsele juhtumile. Kellel on vanematega lihtne suhe, neil on ehk raske ette kujutada, et mõned vanemad võivad olla täiesti ühepoolselt ja meelega mittearvestavad vôi lausa väärkohtlevad. Neil lihtsalt õnneks puudub selline kogemus ja olukorda tõlgendatakse läbi enda pagasi. Ja kui on keeruline suhe vanematega, siis tavaliselt on see ikka kohe päriselt keeruline ja seda ei maksa teistel tühistada. Sellepärast otsustasin kirjutada vanavanemate teemal pisut pikemalt ja edasi anda oma isikliku versiooni nõuannetest, mida olen saanud elu jooksul psühholoogidelt, terapeutidelt ja isegi külanõidadelt.

Kui vanavanemate puhul on asi ikka pidevas lapse ema-isa tühistamises, tahaselga mustamises, reeglite muutmises, lapsele segaduse ja konfliktsete olukordade tekitamises, ohutuse mittetagamises jms teemades, ning vanavanematega rääkimine ei aita, kokkulepete sõlmimine ka ei aita, psühholoogi külastused ja ei aita, siis need ema ja isa on ikka väga täbaras olukorras ja see kôik on mitmekordselt väga valus, sest kôik lapsed, ka suureks saanud lapsed, igatsevad oma vanemate armastust ja heakskiitu ning häid toetavaid suhteid nendega.

Igatsetakse ka vettpidavaid ja ettearvatavaid reegleid, lubadusi ja keskkonda. Igatsetakse turvalist ja vägivallavaba kodu, kus ei pea muretsema ja valvel olema.

Ka kolmekümnesed ootavad, et nad saavad oma vanemaid usaldada ja et nende peale saab kindel olla ning et tänane reegel kehtib ka homme. Kui aga seda ei ole ega tule ning vanavanem on mingil põhjusel ebastabiilne vôi lausa kuri, siis tegelikult on see kolmekümnene laps ja samas isikus värske lapsevanem traumeeritud ja kurb ja pettunud nii enda sisemise lapse kui ka veel rohkem oma väikse “välise” lapse pärast. Ja väga mures, et mittetoimivad mustrid ja halvad kogemused kanduvad edasi ka tema lapsele ning ka tema laps peab kogema sedasama valu ja ebakindlust, mida tema pidi ja peab. Et ta lootis, et vanemad saavad uue võimaluse lastelaste näol ja annavad endast parema, aga seda ei tulnud.

Ei saa unustada, et kui suhted on vildakad, siis lapsevanem (vôi vanavanem) formuleerib seda suhet ja tema käes on nii märksa tugevamad kaardid. Sellest on ka väga suur valu ja ülekohtutunne isegi veel täiskasvanuna. Neile, kel on teistsugune ja terve kogemus oma vanematega ja tüliküsimused piirduvadki erimeelsusega kommide vôi sukkpükste värvi suhtes, on seda keeruline mõista ja ei hoomata, millise ressursi tegelikult hammustab rahumeelse ja turvalise suhte hoidmine ja loomine selliste keeruliste vanavanematega. Sellepärast, kallid rahumeelsed vanemad, ärge kohe teemaalgatajat karmilt hukka mõistke, sest mures vanema ja “seesmise” lapse jaoks on see nagu mitmekordne ja lõplik löök - tunne, et talle tehti ülekohut kellegi poolt, keda nii tema kui ka tema laps peaksid saama siin elus kõige rohkem usaldada, ning tunne, et ka mitte keegi teine ei tunnista ega mõista! Ei tunnista oma vanem, see kõige tähtsam ja ei tunnista ka ühiskond. Et ta on oma lapsega täiesti üksi jäetud ja ei saavuta mingit mõistmist ega heakskiitu.

Sellepärast tunnen kutset teemaalgatajale grupis Positiivne ja rahumeelne vanemlus ning paljudele teistelegi, kes sama murega hädas, kinnitada - jah, sul on raske; jah, see on elu katsumus, kui ei saa oma vanemate peale kindel olla; jah, sa suudad end oma vanemate ees kehtestada ja teha seda armastusega!

Kuidas kehtestada end konfliktse ja ebausaldusväärse vanavanemaga ning säilitada sealjuures võimalikult terve ja toetav suhe?

Teadvusta endale, et kuigi sa oled lapsena haiget saanud ja sinu vanemad on olnud juhtpositsioonil, siis nüüd oled sa täiskasvanu ja pead hoolitsema omaenda lapse eest. Sina juhid oma last ja sina vastutad tema eest. Sinul on õigus teha oma lapsega turvalised reeglid ja elada tema elu ilusaks ja heaks. Sina oled nüüd lapsevanem.

Tervenda ja lepita see haav, mis sul oma vanematega seoses on. See tähendab kindlasti andestamist, negatiivsete tunnete läbi elamist ja vabaks andmist ning iseseisvalt edasi minemist. See tähendab oma südames oma vanemaga armastava suhte loomist. Ka siis, kui ta on su hüljanud, ei vasta sinu armastusele vôi isegi kui ta on surnud.

Ära katkesta olemasolevaid suhteid vanavanematega, vaid loo ja säilita diplomaatiline distants ja soe sõbralikkus. Mõista, kui tihti, mis olukordades ja kuhu maani saad sa oma vanemaid oma lapse ellu kaasata ja tegutse vastavalt sellele. Ehk tähendab see ainult ühiseid õhtusööke kord kuus vôi kord nädalas, ehk nendepoolset lapsehoidmist korra nädalas vôi korra kuus, ehk hoopis koosveedetud nädalavahetust maal, kus ka sina oled lapse jaoks olemas. Anna vanavanematele võimalus, kuid taga turvalisus ja meeldiv õhustik ning ära jäta oma last ohvriks vôi teraapiakoeraks. Korraldagi kohtumisi nii, et see oleks sulle ja lapsele turvaline ning et oleks vähem võimalusi möödarääkimisteks, mõttetuks nääklemiseks, õnnetusteks jne. Tunneta, mis on see piir, kust vanavanem ja sa ise enam toime ei tule ja korralda suhted vastavalt sellele.

Ära lase vanavanematel end provotseerida ja tülidesse tõmmata ning ära lase ka oma lapsel ja iseendal peal tallata. Kui näed, et asi läheb käest, väljenda enda ja lapse vajadusi nii selgelt ja sõbralikult kui oskad. Näiteks: “Meie teeme seda nii ja ma palun, et ka sina sellega arvestaksid”, “See on meie kodu ja siin maksavad meie reeglid ja meil on nendega hea”, “Palun ära karju lapse peale, sest siis on kõigil halb ja lapse käitumist see ka ei paranda” jne. Kui vanavanem meelega eirab ja palvest üle astub vôi lausa last sinu vastu üles ässitab vôi veel tugevamalt käitumist jätkab jne jne, siis ära jää teda ümber kasvatama ja klaarima, vaid anna selge ja viisakas sõnum, et sinu jaoks ei ole see okei ja teie perele teeb see kurja ning kui koosveedetud aeg pole hooliv, siis sa selleks korraks lahkud. Ja kui kius ja pahandus jätkub, siis eemaldugi koos lapsega nii kiiresti kui suudad. Ütled, et vanavanemal on täna halb päev, ta ei lase ennast aidata ja ei aita ka meid ja emme-issi viivad teid nüüd koju vôi kuhugi mujale kohta, kus on rahulik ja hea olla. Ja et tuleme tagasi, kui vanavanem enam nt ei karju vôi ei räägi issist-emmest halvasti või saab aru, et meie peres ei tutistata vôi ei sööda korraga pakki komme.

Anna endale aru, et hea soe suhe vanavanematega on tähtis, kuid see ei saa tulla üle su laiakslitsutud lapse. Tema ei pea taluma talle arusaamatuid ja väga valusaid ning segaseid olukordi, mille tagamaid ta ei suuda analüüsida ja mõista. See küpsus tuleb alles teismelisena. Sellepärast ole rahulik ja mõistev, kuid anna selgelt teada, et seisad enda ja oma lapse eest ning viid ta ebaturvalisest situatsioonist välja. Kui see tähendab märatseva vôi mõnitava vanavanema viisakat välja viskamist vôi ise oma kodust lahkumist, siis nii teedki. Ja sa ei kasuta lauseid nagu “Vanaema (vanaisa) on loll ja nõme”, vaid pigem, et “Vanaema ei oska teisiti ja me anname talle andeks, aga meie ei pea seda taluma. Sina ei pea (karjumist) taluma ja emme kaitseb sind selle eest ja teeb nii, et sul oleks hea ja mõnus olla ja sellepärast vanaema läheb nüüd praegu ära. Me suhtleme vanaemaga siis, kui vanaema enam meie peale ei karju/saab aru, et turvavöö peab alati peal olema. Järgmisel nädalal proovime uuesti.” Kui asi on reeglites, siis võib öelda, et “Jah, vanaisa usub, et pähklid on head, aga emme-issi teavad, et sa jääd nende söömisest haigeks ja me teeme nii, et sa terve oleks”. Kui asi on vägivallas, vôib öelda, et “Vanaema lööb, sest tema teisiti ei oska, aga meie oskame ja meie ei löö ja sina teed nii, nagu meie teeme”.

Räägi vanavanematest nii palju head ja lugupidavat, kui oskad. Kui pead rääkima halba, siis väljenda muret ja hoolivust keeruliste vanavanemate suhtes. Kallista oma vanemaid ja paku oma abi, kuid hoia oma reeglid ja piirid selgelt paigas ning lahku lapsega situatsioonidest, mis teda võivad kahjustada. Kui näed, et sa ei saa kasutada vanavanemat turvalise lapsehoidjana, siis lihtsalt ära tee seda vôi anna laps hoidu ainult äärmisel vajadusel.

Alati mõtle, kas saadav kasu kaalub kahju üles. Alati mõtle, kuidas suurendada kasu ja kuidas suurendada armastust peres. Sina tunned oma ema-isa kõige paremini ja ka lapsi kõige paremini, sellest lähtuvalt loogi need kohtumised. Mõtle, millises olukorras saavad vanavanemad ja lapsed kõige kindlamini ilusti hakkama ja lase lastel vanavanematega suhelda nende olukordade piires. Kui sulle ei meenu mitte ühtegi olukorda, mine lastega kaasa ja kasuta hoidjana kedagi teist.

Mõtle ja meenuta, millal ja kuidas on sinu keerulised vanemad andnud edasi sulle oma armastust ja häid oskusi eluks. Kindlasti meenub sulle midagi, mingi hetk lapsepõlvest ja kindlasti oskad sa ka oma lapsele edasi anda midagi ja just sel viisil, mida oled justnimelt oma vanematelt õppinud! Täna neid selle eest ja väljenda seda tänu ka oma lastele ja vanematele. Sa ei saa muuta oma vanemate vigu ja sina ei ole nende eest vastutav, kuid sa saad oma südames ja tegudes edasi kanda ja edasi anda kõike seda head ja päriselt toimivat, mida nemad sulle andnud on. Sa saad õppida nende vigadest ja sa saad päriselt katkestada ja ravida katkiseid suguvõsamustreid. Sa saad päriselt luua oma lastega tervema suhte. Ja sa saad päriselt tervendada omapoolset suhet oma vanematega, isegi, kui nemad seda vastu ei võta. Kui sa tunned viha ja vimma, siis istud sa ikka veel vanas energias ja vanas mustris kinni, aga kui tõesti andestad, märkad head ja lood terved piirid, siis saad hoida armastuse energia oma laste ja esivanemate vahel vabalt voolamas ja su lastel on palju rohkem võimalusi saada oma suguvõsalt ja sinult edasiviivat ja tervet pärandit. Ka sinul endal läheb palju paremini.

Igas peres on oma lugu ja igas peres on ka võimalusi oma vanematega rahu teha!

Edu sellel teel